Moskvitš-412IE

Москвич-412ИЭ

1969. aasta detsembris moderniseeriti Moskvitši-412 põhjalikult. Seejuures on oluline märkida, et uus auto vastas täielikult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tolleaegsetele nõuetele passiivse ohutuse osas – sõidukile paigaldati standartina turvavööd, liiklusõnnetustes ohutu roolisammas, samuti liiklusõnnetustes ohutud pehme kattega salongielemendid (alates 1969. aasta veebruarist) ning hakati kasutama kahe kontuuriga pidurisüsteemi. Tehtud muudatuste hulk oli sama nagu Moskvitši-408IE puhul. Moskvitš oli esimene nõukogude auto, millele korraldati kokkupõrketest. 1972. aastal ilmusid põrkeraudadele kihvad (korduvalt on väidetud, et põrkeraudade kihvad ilmusid Moskvitšidele 1974. aastal. Prof. A. F. Andronovi poolt toimetatud raamatus „Moskvitš-412“ („Москвич-412“) (teine parandatud ja täiendatud trükk, ilmunud aastal 1973, trükki antud 1972. aasta detsembris) aga on need kihvad juba ära toodud. Samuti on kihvad näha Moskvitši-427IE fotol ajakirja „Za ruljom“ („За рулем“) numbris 3/1973 ja Moskvitši-433IE fotodel sama ajakirja numbrites 1 ja 12/1973 – seega ilmusid kihvad kõige tõenäolisemalt 1972. aastal või kohe 1973. aasta alguses. Siinjuures väärib äramärkimist, et sõiduki teatud turgude jaoks mõeldud eksportmodifikatsioonidel olid kihvad juba tunduvalt varem). Need kihvad kujutasid endast ka passiivse ohutuse elementi, hoides ära auto „sukeldumise“ takistuste alla.

Oluline osa Moskvitše-412IE saadeti eksporti nime all Moskvitch-Elite 1500 – nende sõidukite väliseks eritunnuseks oli ukseläve kroomitud vormdetail – foto 1, foto 2, foto 3;  samuti võidi neile paigaldada eriline suurte vahedega radiaatorivõre – foto 4).

Samas jäi moderniseeritud autole alles selle peamine puudus – ebapiisav laius, mis koos asjaoluga, et auto oli päris kõrge, selle raskuskese asus samuti suhteliselt kõrgel ning tagavedrustus oli sõltuvat tüüpi ja õõtshoobadega, mõjus halvasti Moskvitši stabiilsusele ja juhitavusele.

16. augustil 1974 tuli Leninliku Komsomoli nim. Autotehase AZLK (Автомобильный завод им. Ленинского Комсомола, АЗЛК) konveierilt kahe miljones Moskvitš – selleks oli Moskvitš-412IE (foto 5, foto 6).

1976. aasta jaanuaris lõpetas AZLK Moskvitši-412IE tootmise ja edasi toodeti seda mudelit ainult Iževskis, AZLK aga hakkas välja laskma mudelit Moskvitš-2140.

Autod Moskvitš-412IE esinesid suurepäraselt London-Mexico rallil (1970. aasta – foto 7, foto 8, foto 9, foto 10, foto 11, foto 12, foto 13, foto 14, foto 15, foto 16, foto 17, foto 18, foto 19, foto 20), Euroopa tuuril (1971. aasta – foto 21) ja teistel võistlustel. Autod olid muidugi ka vastavalt ette valmistatud.

London-Mexico ralli jaoks olid igale autole paigaldatud paksust lehtterasest põhjaplaadid, mis kaitsesid esivedrustuse ristelementi, mootori karterit ja käigukasti juhuslike löökide eest. Mootori alumiiniumist õlikarter asendati terasest stantsituga. Et vältida mootori ülekuumenemist rasketes teeoludes, varustati see spetsiaalse õlijahutusradiaatoriga.

Radiaatorivõre ette paigaldati täiendav kaitsevõre, esitulede klaasid aga kaeti metallvõredega. Kere sisse paigaldati torudest kaitsekarkass ja istmed varustati sporditüüpi turvavöödega.

Nende autode kere tugevdati jäikuselementide ja tugedega. Autod said halogeenlambid ja udutuled. Samuti paigaldati igale autole lisaks põhilisele 45-liitrisele bensiinipaagile veel üks sama mahuga paak.

Laiadele velgedele pandi spetsiaalsed rehvid, mis tagasid autodele väga hea stabiilsuse marsruudi kõige raskematel lõikudel. Moskvitš sai tugevama diafragma-tüüpi siduri, täiustatud käigukasti kõigi käikude sünkronisaatoritega ning hüdrovaakum-pidurivõimenduse. Sõidukid varustati ka hapnikumaskidega ja karburaatorite kõrguskorrektoriga, mis pidid kompenseerima mootori võimsuse langust mägistes regioonides suurtel kõrgustel, s.t. hõredas õhus sõitmisel.

Loomulikult paigaldati autodele navigatsiooniseadmed, anti kaasa varuosade komplektid ja tööriistad, mistahes remonditööde jaoks.

Autode välispindadele kanti sponsorfirmade, „Avtoekspordi“ („Автоекспорт“) organisaatorite ja AZLK enda reklaamid. Seejuures väärib äramärkimist, et need autod olid helesinised, kuid nende kapotid värviti üle musta mattvärviga, et need päikese käes ei helgiks ja autojuhti ei pimestaks.

19. aprillil startisid Londonist üheksakümmend kuus ekipaaži. 27. mail finišeerisid Mexicos ainult 23 autot. 25 810 km pikkusest marsruudist peaaegu poole (13 000 km) moodustasid kõrgmäestiku teed, nii et kokku 1800 km läbisid sportlased esimese ja teise käiguga.

Meeskondade kokkuvõttes saavutas Moskvitš teiste ettevõtete seas kolmanda koha. Individuaalses arvestuses jõudsid nõukogude ekipaažid Moskvitšidel kaheteistkümnendale, kuueteistkümnendale ja kahekümnendale kohale. Muide, tolsamal 1971. aastal sündis naljatlev traditsioon premeerida edukaid sportlasi pedaal-Moskvitšidega, mida ettevõte samuti tootis – foto 22, foto 23.

Peamine Moskvitš-412IE mudelite valmistaja on tootmiskoondis “Tantal” (Saraatov, Venemaa).  Välimuselt ei erine antud mudel praktiliselt mudelist Moskvitš-408IE. Neid valmistatakse samasuguste iluvõre variantidega ja samasuguste kleebistega. Erinevus on mootoris. Väärib märkimist, et see on esimene nõukogude automudel, mida hakati valmistama 1972.aastal. Esimese rea kaks mudelit oma sandartsete kleebistega on valmistanud “Tantal”, mõlemad mudelid on tootmisest maas. Teise rea vasakpoolse mudel-konversiooni on valmistanud I.Gordijenko (Kiiev, Ukraina), kopeerides masinat, mis osales rallil “London-Mehhiko” 1970.aastal.  Parempoolse mudel-konversiooni on valmistanud E.Baburin (Moskva, Venemaa).

 

 

 

 

 

 

 

 

Need mudelid on valmistanud “Md-stuudio” (Smela, Ukraina)

Märkasid viga? Anna sellest meile teada