ZIS-155

ЗИЛ-155

ZIS-155 oli 50-ndate aastate kodumaiste reisibusside kõige massilisem mudel. See vahetas välja varem välja lastud ZIS-154. Tootmise ettevalmistusaja lühendamiseks ja valmistamise enese odavamaks muutmise eesmärgil unifitseeriti seda paljude kereelementide osas „saja viiekümne neljandaga“, aga mõningate agregaatide ja sõlmede osas juba väljalastava veoautoga ZIS-150. Mootor ZIS-124 oli sama tüüpi ZIS-120 agregaadiga, mida paigaldati „saja viiekümnetele“. Põhilisteks erinevusteks olid: muudetud karteripõhja kuju, kahesektsiooniline õlipump, õliradiaator ja ilma pöörete arvu piirajata karburaator. Viimane võimaldas mootori võimsust natuke tõsta.

Kere jõukonstruktsiooni moodustas alumine põhi, mis oli koostatud alumiiniumprofiilidest ja ülemise osa raamistik, mille külge neediti alumiiniumlehtedest vooderdis. Hiljem, kapitaalremontide käigus asendati vooderdise duralumiiniumlehed teinekord teraslehtedega, mis kinnitati keevitusega. Bussi salong oli arvestatud nimimahutavusele 52 reisijat, kellest 28 inimest said sõita istudes. Sellepärast niisuguseid „kogumisplatse“ uste juures, mis on tüüpilised kaasaegsetele bussidele, ZIS-155-l ei olnud. 50-ndatel aastatel ei kasutatud veel „piletikassasid-hoiukarpe“ ega „poolautomaat“-kassasid, sellepärast olid busside tagumiste uste juures istuvad konduktorid nende ja teiste masinate vältimatud „atribuudid“.

Mõnda autobussi välimusest. Tumedate klaasidega laternad kroomitud „kulmudel“ laternate kohal täitsid ainult suunatulede funktsiooni. Praegu harjumuspäraseid parktulesid ei olnud, nagu ei olnud ka gabariittulesid laternates. Masina eesmist gabariiti tähistasid rohelist värvi tilgakujulised laternad, mis paiknesid katuse külgmistel nõlvadel selle esiosas, helendav marsruuditahvel ja kolm marsruudinäitaja värvilist laternat, mis paiknesid kõrgemal. Aga veel, vajaduse korral ka laternad. Marsruuditahvlil (ametlik nimetus “marsruudilatern”), klaasitud ovaalsel tablool, näidati numbritega marsruudi numbrit ja sõnadega selle lõpp-punkte. Marsruudinäitaja kolmest laternast koosneval rühmal võisid olla nelja värvi difuusorid – punane, oranž, roheline ja sinine. Kolme laterna nelja värvi erinevate kombinatsioonidega sai pimeduses tähistada piisava arvu marsruute. Ja niisugused tähistused olid nähtavad juba kaua enne seda, kui muutusid eristatavateks läheneva bussi marsruudinäitaja tähed ja numbrid. Autobussi tagumise gabariidi tähistuse pimedas tagasid viis laternat: kaks punast „tilka“ katuse tagumistel nõlvadel, kaks ümmargust laternat keskmisel nivool ja üks kahesektsiooniline latern all, mis on ühendatud numbrimärgi valgustusega ja unifitseeritud veoautode analoogsete aparaatidega. Vastavalt oli ka stoppsignaale kolm tükki: kaks keskmistes laternates ja üks veoselaterna ülemises sektsioonis. Aga oranži värvi klaasidega suunatuled paiknesid omaenese eraldi laternates. Muide, nende aastate kodumaistele veoautodele paigaldati ainult üks tagumine kahesektsiooniline latern vasakule poole – gabariit- ja stopptuli. Aga parempoolseid gabariite ega mingeid suunanäitajaid ei olnud üldse.

Algselt arvestati, et ZIS-155 saab olema ajutine üleminekumudel. Sellepärast vaadeldi tema puudusi – suur astmelaudade kõrgus kõnnitee kohal, juhikabiini tugev gaasiga saastatus sellest paremal pool asetseva mootori tõttu, suur hoolduse töömaht – samuti ajutistena.

ZIS-155 jäi aga pikaks ajaks ainsaks reisijateveo masinaks linnades. Ekspluateerimise kogemus näitas, et on ebaratsionaalne omada ühte ja sama autobussi kõigi veoseliikide jaoks. Trollibuss võimaldas nimetatud väärarvestust korvata, kuid üksnes vähesel määral. Peale selle puudus masin linnadevaheliste reiside jaoks – tuli nendele marsruutidele saata ZIS-155, kuid 12-kohalises modifikatsioonis, varustatud lennukiistmete ja siideesriietega.

Samuti tuleb märkida, et 1959-61a. toimusid haagisega autobusside katsetused (need valmistas “Аremkuz” ja said tähise “2PN-4″). Üks niisugune ZIS-155-st koosnev„rong“ kurseeris 1960. a. märtsis 55. marsruudil. Peale selle ilmusid 1960-ndate aastatel Moskvas, Tbilisis ja teistes linnades kõige elavamatele marsruutidele ebatavalised rongid – trollibussi МТB-82 külge haagiti ilma mootorita autobuss ZIS-155.

Autobussid ZIS-155 eristusid erinevatel aastatel radiaatori iluvõrede, laternate, tagumise osa akende kuju ja mõningate teiste väliskujunduse detailide poolest. Kuid muutumatuks jäid firmamärk „heeringas“ – ZIS-i embleem lehviva punase nõukogude lipuga Nõukogude palee silueti foonil, mis kavatseti ehitada õhku lastud Päästja Kristuse kiriku asemele.

Samuti tuleb ära mainida ZIS-155А modifikatsiooni, mille jõuülekandes oli hüdrotransformaator.

 

 

Vasakpoolse mudeli tootja on “Finoko”, parempoolse mudeli tootja “Vektor-models”


Märkasid viga? Anna sellest meile teada