ZIS-151

ЗИС-151

1946. aastal ehitati kaks ZIS-151 katseeksemplari – maikuus valmis auto esimene variant – paaris tagaratastega (ZIS-151-2), sügisel aga väljus katsetusteks teine katsenäidis (ZIS-151-1: foto 1, foto 2). Autol olid ühekordsed tagumised rattad ja ZIS-150 kabiin.

1947. aasta suvel Ameerika kolmesillaliste autode “Studebaker”, “International”, kodumaiste ZIS-151-1 ja ZIS-151-2 vahelistel võrdluskatsetustel näitas ZIS-151-1 autobussirehvidel 10,50-20″ mööda teedeta maastikku sõitmisel parimat läbivust ja suuremat keskmist kiirust peale liikumist mööda soist heinamaad. Ühekordsed rehvid läksid “jälg jälje sisse” ja vajasid vähem energiaressurssi rööpme rajamiseks kui paarisrehvid. Paraku käis peamine sõjaväetellija peale paarisrehvide kasutamiseks vaatamata ZIS-151-1 rohkem kui soodsatele teekatsetuste tulemustele.

ZIS-151 jõuagregaat kujutas enesest bensiinitoitega kuuesilindrilist neljataktilist vesijahutusega karburaatormootorit ZIS-121 (kuni 1950. aastani paigaldati mootor ZIS-120) võimsusega 92 hj. Jõuülekandes kasutati kahekettalist kuiva sidurit, viiekäigulist käigukasti, kaheastmelise demultiplikaatoriga jaotuskasti, kümne šarniiriga viit kardaanvõlli. Esivedrustus – kahel poolelliptilisel pikisuunalisel lehtvedrul kahepoolse toimega hüdraulilistel amortisaatoritel ja „Bendix-Weiss“ tüüpi võrdse nurkkiirusega šarniiridega, tagumine – kahel pikisuunalisel lehtvedrul (balanssiiridel). Sõidupidur – klotspidur kõikidel ratastel pneumaatilise ajamiga ja väljaviiguga haagise pidurisüsteemi ühendamiseks. Rehvimõõt – 8,25-20″. Autole paigaldati kaks bensiinipaaki mahtuvusega 150 l kumbki.

Kuni 1950. aastani paigaldati autole puit-metallkonstruktsiooniga kabiin puidust astmelaudade, stantsitud vineervooderdise ja metallist esiseinaga, hiljem vähendatud mõõtudega täismetallkabiin. Kast – puidust, universaalset tüüpi: kõrge võreja esiseina ja külgmiste luukidega, lahtikäivate pinkide ja presentkattega. Auto tagaosas on spetsiaalne puhver, mis paikneb eesmisega samas tasapinnas. See võimaldas ületada eriti raskesti läbitavaid teelõikusid koos teiste sama tüüpi autodega, mis töötasid taganttõukajatena. Autol puudus käivituseelne mootorisoojendi ja juhikabiini kütteseade. ZIS-151А modifikatsioonil oli olemas vints, mis oli paigaldatud mootori ja esipõrkeraua vahele.

ZIS-151–st sai esimene kodumaine kolme veosillaga auto. Autot kasutati sõjajärgsetel aastatel laialdaselt armees. ZIS-151 šassii oli baasiks tervele reale reaktiivkahurväe lahingmasinatele, nagu näiteks BМ-13-16, BМ-14-16(see on ka P-64: foto 1, foto 2, foto 3), BМD-20, BМ-24. 1955. aastal võeti relvastusse keemiakaitsevägede autotankur АРS-12D. ZIS-151А baasil toodeti ka sillapaigaldajat KMM (mehhaniseeritud rööbassild). Olid olemas varjestatud elektriseadmetega modifikatsioonid. Viimane ZIS-151 tuli koostekonveierilt 1958. aastal, mil selle asemele tuli täiuslikum maastikusõiduk ZIL-157.

1956. aastal nimetati Stalini nimeline tehas ümber Lihatšjovi nimeliseks tehaseks. Seoses sellega said osa autodest ZIS-151 väljalaske lõpu eel kapotile uue tähisega vabrikumärgi “ZIL” endise “ZIS” asemel.

 

 

 

Vasakpoolse mudeli on valmistanud töökoda “AGD”, parempoolse – töökoda “SAIS”.

 

 

 

Vasakpoolse mudeli on valmistanud töökoda “Studio MAL”, parempoolse – töökoda “Uralski sokol”.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash