MAZ-500
МАЗ-500
1958.a.
1959.a
1961.a
1962.a
Seeria MAZ-500
1958. aasta 7. novembriks koostati Minski autotehases esimesed autode MAZ-500 ja MAZ-503, perspektiivse-kapotita perekonna, mudeli prototüübid – sündmus, mis määras paljuski ära MAZ-i edasise arengu. Esimeste näidiste konstruktsioonis kasutati „200” perekonna autode sõlmi (eriti neljasilindrilist kahetaktilist mootorit JaAZ-204). Sedamööda, kuidas autot seeriatootmiseks ette valmistati, täiustati pidevalt selle konstruktsiooni. Väliselt võib erinevate aastate katseautosid eristada kabiini välimuse järgi, mis korduvalt muutus – kokku loodi vähemalt kuus erinevat kabiini kujundusvarianti. Seejuures omandas kabiini eksterjööri kujundus 1963. aastal oma lõpliku kuju.
Esimesed seeriaveoautod MAZ-500 veeresid konveierilt 1965. aasta märtsikuus, seejuures algasid veoautode MAZ-500 väikesed proovikoostamised konveieril juba 1963. aastal. Kogu seda aega kasutati tootmise tehnoloogiliste protsesside häälestamiseks, mis sageli olid tehase töötajate jaoks täiesti uued. Samuti oli üheks põhjuseks, miks algas MAZ-500 katse-tööstuslik tootmine alles 1963. aastal, asjaolu, et Jaroslavli mootoritehas (kuni 1958. aasta 17. aprillini – Jaroslavli autotehas) suutis alustada V-kujuliste 180-hobujõuliste kuuesilindriliste diiselmootorite JaMZ-236 püsivat seeriatootmist uue auto jaoks alles 1962. aastal, kuigi formaalselt hakati neid seeriaviisiliselt tootma alates 1961. aasta oktoobrist.
31. detsembril 1965. aastal veeres peakonveierilt MAZ-ide „200” perekonna viimane auto ning alates 1966. aastast läks tehas täielikult üle MAZ-500 perekonna autode tootmisele, kasvatades pidevalt nende tootmist.
Uute autode loomisel osales terve konstruktorite kollektiiv, mida juhtis Mihhail Võssotski. Koos temaga töötasid N. Kuzmin, L. Gilels, A. Vagonnõi, I. Demidovitš, samuti noored kunstnik-konstruktorid N. Jankova, L. Lavrentjeva ja F. Revzina. MAZ-500 perekonna suure kandevõimega autode ja autorongide loomise eest omistati rühmale tehase spetsialistidele NSVL riiklik preemia.
Erinevalt oma eelkäijast, oli MAZ-500 koosteskeem kabiiniga mootori kohal, võimaldades mõnevõrra alandada auto kaalu ja suurendada veoplatvormi pikkust, mis kokkuvõttes viis kandevõime suurenemisele 500 kg võrra, kusjuures ekspluatatsiooniline kütusekulu langes 10%.
Baasvariandiks sai puidust platvormiga madelauto MAZ-500 kandevõimega 7500 kg ja teljevahega 3850 mm. Autol oli iseloomulik 14 vertikaalsest ribist koosnev dekoratiivne radiaatorivõre, kabiini tagaseina külge kinnitatud kate. Autole paigaldati 5-käiguline käigukast, millel olid sünkronisaatorid neljal kõrgemal käigul, ja hüdrauliline roolivõimendi. Tänu võimsale mootorile suutis MAZ-500 pukseerida haagist täismassiga 12 000 kg, ületades tõususid kaldega kuni 20 kraadi ja arendades täiskoormusel kiirust 75 km/h. Seejuures moodustas auto ekspluatatsiooniline kütusekulu 25 l/100 km-le.
Üleminek täiesti uuele konstruktsioonile ilma eelnevaga, vananenuga, unifitseerimata, võimaldas juurutada hulgaliselt progressiivseid tehnilisi lahendusi. Nende hulgas planetaarreduktorid tagarataste rummudes, hüdrauliline roolivõimendi, kahepoolse toimega teleskoopamortisaatorid, ettepoole kallutatav kabiin – põhimõtteliselt uudne lahendus nende aastate suure kandevõimega veoautodel.
Uus „500” perekond kujutas enesest mudelirida, mille hulka peale mitmesuguste madelautode variantide kuulusid ka kallur, sadulveok, metsaveoauto, šassii mitmesuguste eriseadmete paigutamiseks sellele ja veel mõningad. MAZ-500 šassii teenis pikki aastaid baasina laia spektri spetsiaalsete pealisehitiste paigaldamiseks, seejuures mõningad nendest on elanud kuni meie päevadeni!
1970. aastal tuli MAZ-500 asemele MAZ-500А, millel on 100 mm võrra suurendatud teljevahe ja kuni 8 tonnini suurendatud kandevõime.
Mõlemad mudelid, vasakpoolne 1958. aasta katseauto ja parempoolne seeria MAZ-500, on valmistatud Minski töökojas “AD Modum”.
Seeria MAZ-500 mudel on valmistatud töökojas “ALF”.
Märkasid viga? Anna sellest meile teada