Spetsiaalne ratasšassii „135МB“
специальное колесное шасси “135МБ”
Spetsiaalset ratasšassiid „135МB“ hakati välja töötama rannakaitse raketikompleksi 4K44 „Redut“ („Редут“) stardiplatvormi SPU-35B kandemasinana. 1963. aasta lõpus saadeti SKB ZiL-ist Brjanski Autotehasesse moderniseeritud šassii ZiL-135KМ joonised „Redut“ seadmete monteerimiseks. Seejuures ei olnudki rakett P-35B ise veel täielikult valmis ja selle katsetuste tsükkel alles käis (N. Liidu Ministrite Nõukogu otsus kompleksi „Redut“ võtmiseks Nõukogude Liidu sõjalaevastiku rannakaitseväe relvastusse tuli välja 11. augustil 1966). ZiL-i ettepanekutega tutvunud, otsustasid BAZ-i konstruktorid ikkagi püüda ZiL-135KМ omadusi parandada ja samal ajal ka selle tootmist tehnoloogilisemaks ja odavamaks teha.
Sellel eesmärgil ehitati aastatel 1964-1965 mitu eksperimentaalset šassiid – „135L1“, „135L2“. 1966. aastal ehitati eksemplar „135М1“, mis sisuliselt tootmisse läkski, kandes seal indeksit „135МB“. Siinkohal tuleks kohe ära märkida, et hoolimata välisest sarnasusest šassiiga 135K, oli „135МB“ tegelikult täiesti uus masin – eelmise šassiiga võrreldes moderniseeriti praktiliselt kõiki seadmeid ja elemente. Kahe ZiL-375Ja karburaatormootori asemel paigaldati üks 300 hj võimsusega JaMZ-238N diiselmootor koos JaMZ-238 käigukastiga. Mootori võimsuse mõlema külje ratastele jagamiseks projekteeriti spetsiaalne blokeeritav külgedevaheline diferentsiaal, mis aitas jagada võimsust nii vasaku ja parema külje rataste vahel kui ka sama külje eesmiste ja tagumiste rataste vahel. Kabiin oli kaks korda suurem ja sinna mahtus 6-liikmeline lahingmeeskond (kabiini tagaossa võis istekohtade asemel paigaldada kasutajale vajaliku erivarustuse). Šassiile projekteeriti isegi uus integreeritud kandevraam, tänu millele kasuskoormus tõusis 11 tonnini. Vedrustus jäeti identseks šassiiga „135LМ“ – eesmistel ja tagumistel ratastel oli sõltumatu hoobadega torsioonvedrustus, keskmistel ratastel aga jäik ja ilma elastsete elementideta. See oli tehase esimene seeriaviisiliselt toodetud masin, mis oli täielikult BAZ-i enda konstruktorite kollektiivi poolt projekteeritud.
Alates aastast 1972 hakati šassiid „135МB“ kasutama projekti VR-3 „Reis“ („Рейс“) piloodita luurelennukite jaoks (Tu-143 – stardiplatvorm SPU-143, transportlaadur ТZМ-143 ning juht- ja kontrollkompleks KPK-143), hiljem aga ka VR-3D jaoks (Tu-243 „Reis-D“ („Рейс-Д“) – stardiplatvorm SPU-243, transportlaadur ТZМ-243 ning juht- ja kontrollkompleks KPK-243).
Märkasid viga? Anna sellest meile teada