S-1L/S-3L

С-1Л / С-3Л

Kõigi oma puuduste juures tagas see auto peamise – kaitse halva ilma eest ja mingisuguse mugavuse, kuivõrd sellel oli ustega metallkere ja kokkupandav presentkatus. Juurdepääs ventilaatori abil jahutatavale mootorile (mahuga 125 cm3 mootorrattalt „Moskva“) avanes kere kaldus tagaseinas oleva neljakandilise ukse kaudu.

Masinal oli mootorratta tüüpi juhtraud ja vedrudel tagarataste sõltumatu vedrustus. Kere raam oli keevitatud torudest ja kaetud metalliga.  Nõrgukesest neljahobujõulisest mootorikesest piisas vaevu-vaevu, et panna liikuma masin kaaluga 275 kg, kiirus ei ületanud 30 km/h. Sellepärast vahetati see 1956 a. välja võimsama – Iževski mootori vastu, mis arendades 7,5 hj võimaldas suurendada kiirust kuni 55 km/h -  auto nimeks sai S-3L. Seejuures on tähtis ära märkida, et auto paistis silma äärmise ebapüsivusega, eriti kurvides. Massiliselt muid puudusi: nõrk valgustus – kõigest üks kuuevoldine latern esiosas; halb läbivus poris ja teedeta maastikul väikese diameetriga rataste (4,50х9 tolli) ja kolmerattalise jälje tõttu (iga ratas tallas enesele oma jälje); sagedased purunemised, mida, tõsi küll, kompenseeris parandamise lihtsus.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada