LiAZ -677

ЛиАЗ-677

Pärast pikki katsetusi laborites ja erinevates kliimatingimustes sai 1967. aastal valmis LiAZ -677 esialgne partii. Ühte sõidukit demonstreeriti ka Rahvamajandus Saavutuste Näituse (ВДНХ)  masinaehituse paviljonis. Järgmise aasta alguses läks käima uue bussi seeriatootmine, mais aga esitleti sõidukit Moskvas rahvusvahelisel näitusel Interbõtmaš-68 (Интербытмаш-68). Buss avaldas külastajatele suurt muljet. Ülipõhjalikud jaapanlased näiteks pildistasid seda igast küljest, isegi alt, samal ajal kui Vene insenerid muhelesid ja tundsid hästi väljatöötatud sõiduki üle uhkust.
1968. aasta kevadel algas LiAZ-i mudelite konveieril uue bussi seeriatootmine. 1971. aastal läksid LiAZ -677 bussid masstootmisse. 1972. aastal Leipzigis rahvusvahelisel messil sai LiAZ -677 suure kuldmedali ja I astme diplomi, veel aasta hiljem aga hakati bussi eksportima. Vaid 20 aastaga müüdi 7133 sõidukit kokku 16 maailma riiki, kõige rohkem aga Saksa Demokraatliku Vabariiki – 3308 bussi.
Seeriatoodetud bussina koondas LiAZ -677 endasse kõikide eelnenud katseeksemplaride parimad omadused: nii nelja poolega uksed, kui klaasiga aknakesed „Sisse“ ja „Välja“ uste kohal, samuti esimese seeria katseksemplaride horisontaalsete ribidega radiaatorivõre erinevalt teisest seeriast, millel oli selle asemel suurte vahedega võrk (kuigi hiljem asendati see ikkagi väikeste vahedega võrguga). Esiklaaside kohal asus kolmeosaline tabloo: väike osa liini numbri jaoks ja kaks suuremat osa alg- ja lõpp-peatuste nimedele. Konstruktsiooni ülejäänud elemendid jäid samasugusteks nagu olid olnud katseeksemplaridel.
Sellegipoolest oli bussi välimust vaja täiustada. Nii toodi 1969. aastal kere eesmine ülaserv ja hiljem ka tagumine ülaserv kumeralt pisut allapoole – selline on ka praegu nende harjunud väljanägemine. Salongis asendati lahtipööratavad õhuaknad liugavanevatega. Samuti lisati radiaatorile ligipääsu võimaldav luuk, mille asemel varem oli olnud väike ümmargune luugike nagu sõiduauto bensiinipaagi kaas.
Nii toodeti bussi kuni 1976. aastani ilma suuremate väliste muudatusteta. 1976. aastal muudeti bussi kapotil olnud embleemi „ЛиАЗ“, mis sarnanes mudelil LiAZ –158V kasutatavaga – nüüd sai buss omaette ümmarguse embleemi. Teine muutus oli seotud uste stantsimisega. Pärast 1976. aastat toodetud bussidel oli igal uksepoolel kaks täiendavat väikest „võlts-akent“.
Ajavahemikus 1967 kuni 1973 seeriatoodetud LiAZ -677 eksemplarid olid värvitud valgeks või helehalliks ühe kirsikarva (harva helesinise) triibuga kere allservas. 1969. aastal oli mõnedel bussidel kirsspunase keskosaga õlekarva kere. Aastatel 1973 kuni 1975 olid mõned partiid helekollase kerega, millel oli külgedel kaks sinist triipu ja uste aknaalused osad samuti sinised. Kõige meeldejäävamad olid aga aastatel 1972-1979 toodetud LiAZ -677 bussid: neil oli õlgkollane, kreemjas või helekollane kere, mille alaserv ja kitsad ribad akende all olid oranži, punast, kollast, rohelist, helesinist, türkiissinist või sinist värvi.
Arvukatel näitustel esitleti nelinurksete esituledega LiAZ -677 busse, mille ratastel olid kaunid ilukilbid, kuid siseturu jaoks selliseid busse seeriaviisiliselt ei toodetud – need olid mõeldud ekspordiks ja näitustel demonstreerimiseks.
Hoolimata sellest, et seeriatootmise algusest saadik oli LiAZ -677 busside ehituses ja välimuses palju täiustusi tehtud, vajas see mudel siiski tõsist moderniseerimist ja see algas 1978. aastal.

 

 

 

Fotol olev LiAZ-677 1970.aasta mudel on valmistatud tootmiskoondises “Vector-Models” (Herson, Ukraina)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash