LiAZ-677М

ЛиАЗ-677М

 

 

 

 

 

1978. aastast algas mudeli LiAZ-677 järk-järguline moderniseerimine, mille tulemusele anti indeksiks LiAZ-677М. Moderniseeritud busse endid hakati välja laskma alles 1982. aastal. Baasmudeli moderniseerimisel seati eesmärgiks tõsta kapitaalremondi intervall 380 000 kilomeetrilt 400 000 kilomeetrini, parandada bussijuhi töötingimusi ning muuhulgas ka langetada mürataset kabiinis, vähendada kütusekulu ja võtta kasutusele rida uusi materjale, järgides seejuures ohutus-, sanitaar-, esteetika- ja muid nõudeid.
1978. aasta alguses lasti välja katsepartii ebatavalisi LiAZ-677 busse (foto paremal, foto 1, foto 2). Selle bussi välimus oli tundmatuseni muudetud, eriti eestpoolt.  Uue bussi kere esiosal oli uus plastikust kate, kere küljed olid kaetud eelpinguldatud paneelidega, uksepooled olid alumiiniumisulamist ja ühesuguse laiusega, sarnaselt Ikarus busside ustele, lisandunud olid eesmine ja tagumine põrkeraud, radiaatori luuk oli muutunud ja seegi polnud veel kõik.
Sellel bussil oli täiustatud hüdroülekanne. Pidurisüsteemi lülitati rida kaasaegseid sõlmi, mille abiga tõsteti selle efektiivsus rahvusvaheliste standardite tasemele. Seisupiduri jaoks kasutati pneumosüsteemi. Ülekandesüsteemile lisati vetruv kummist muhv, tänu millele suurenes kardaaniliigendite tööiga ja vähenes vibratsioonitase.
Mootorikapotti muudeti tunduvalt. Uute tihendite ja töökindlamate materjalide kasutamine viis miinimumini heitgaaside ja müra juhikabiini tungimise.
Elektrisüsteemile lisati avariitulede funktsioon vilkuvate suunatulede näol. Samuti paigaldati töökindlam ja suurema võimsusega generaator. Uste juurde loodi parem valgustus. Välimised tuled ja suunatuled vastasid nüüd Euroopa ohutusnõuetele. Esiklaasidele lisati elektriajamiga klaasipesur. Spidomeeter ja käigukasti juhtimine muutusid töökindlamaks. Ka armatuurlaud tehti ümber.
Kuid see oli vaid proovipartii. Seeriaviisiliselt hakati moderniseeritud busse tootma palju hiljem. Mõned neist LiAZ-677М katseeksemplaridel proovitud omadustest ei jõudnudki lõpuks seeriatoodetud bussidesse, nagu näiteks kere esiosa plastikust kate.
Samas tehti 1978. aastal seeriatoodetud LiAZ-677 bussides vaid järgmised muudatused: kere esiosa suunatuled tõsteti alaservast veidi kõrgemale, kus on ka nende praegune harjunud koht, samuti muutusid need oranžiks ja neljakandiliseks. Suunatulede endisesse kohta aga ilmusid ümmargused valged gabariidituled. Salongi tekkisid kolm katuseluuki (kuni 1978. aastani ei olnud LiAZ-677 bussidel katuseluuke ja suvel oli salongis päris umbne, kuigi katseeksemplaridel olid katusel väikesed seenekujulised õhukogurid, mis siiski seeriatootmisse ei jõudnud). Salongis muudeti ka käsipuude kattematerjali, hakates kasutama ribilist polüetüleeni. Varem oli käsipuid tehtud kroomitud metalltorudest. Samuti muutus reisijate istmete seljatoe kuju: selle mõõtmed vähenesid. Juhikabiini parempoolsele aknale tehti liugavanev õhuaken (mida küll 80ndate aastate lõpuks enam kõigile selle mudeli bussidele ei tehtud). 1978. aastal muudeti ka bussi kerevärvust – nüüd hakati kõiki linnaliinide LiAZ-677 busse värvima kollaseks valge alaservaga või üleni kollaseks, linnalähedaste liinide LiAZ-677B busse aga vastavalt oranžiks kollase alaservaga või üleni oranžiks. Sellist šablooni kasutati kuni 1989. aastani k.a. 
Moderniseeritud bussid LiAZ-677М hakkasid konveierilt tulema alles 1982. aastal. Selleks ajaks oli tehtud rida muudatusi. Neist kõige märgatavam oli, et aknakesed „Sisse“/„Välja“ asendati „võlts-akendega“, mis hiljem 1984. aastal hoopiski kadusid. Nende asemele tulid kaks horisontaalset triipu ja kapotile ilmus täiendav ülemine võre. 1984-1985 aasta vahetuse paiku algas valgustussüsteemi järk-järguline uuendamine. Kõigepealt tulid uued nelinurksed tagatuled, mis koosnesid neljast osatulest: gabariidituli, suunatuli, stopptuli ja tagurdustuli. Varem olid nende asemel olnud kaks ümmargust tagatuld: gabariidituli ja stopptuli (senini paiknesid need ühes kahe hõõgniidiga pirnis). Sel ajal lisati bussile LiAZ-677М ka eesmine ja tagumine põrkeraud. Siinkohal tuleks märkida, et veel 1985. aasta alguses lasti välja LiAZ-677М busse, millel olid nii põrkerauad kui ümmargused tagatuled. 1985. aastal vahetati ümmargused külgmised suunatuled nelinurksete vastu, 1986. aastal aga asendati ka ümmargused ülemised gabariidituled nelinurksetega. Seejärel vahetati samamoodi tagumised gabariidituled. Mudeli LiAZ-677М hästi märgatavaks erinevuseks mudelist LiAZ-677 oli õhuakende järjestus, s.t. bussile tekkisid ilma õhuakendeta hädaväljapääsud. Nii sai autobuss LiAZ-677М 1986. aastal oma lõpliku väljanägemise. Järgnevatel aastatel ei tehtud nende busside konstruktsioonis ega välimuses märkimisväärseid muudatusi, välja arvatud asjaolu, et aastatel 1992-1993 lasti välja piiratud arv LiAZ-677М busse, millele paigaldati kaasaegsem Tšehhis toodetud tagasild, mis aga ei võimaldanud kasutada tahapoole alanevat salongipõrandat. Seetõttu oli nende busside tagumine platvorm vahekäigust astmega eraldatud. Veel üks ebaoluline muudatus oli seotud käsipuudega bussi salongis – neilt kadus plastikkate ja neid hakati mustaks värvima.
1990. aastast 1992. aastani värviti LiAZ-677М bussid ja nende linnalähedastele liinidele mõeldud modifikatsioonid üleni punaseks või valge alaservaga punaseks, aastast 1993 kuni nende tootmise lõpuni aastal 1994 aga värviti LiAZ-677М bussid valgeks oranži või punase alaservaga. Ainult 1991. aasta esimeses pooles värviti LiAZ-677М busse teisiti – halliks oranži alaservaga.
8. augustil 1994 toimus Venemaa autobussitööstuse jaoks ajalooline sündmus, kui tootmine lõpetati. LiAZ-677 lõpp ei olnud kellelegi uudiseks: seda, ammu muuseumis koha välja teeninud bussi, püüti juba varem vähemalt kahel korral teha – esimest korda 1989. aastal, kuid siis segasid seda tehase ümberehitamisel tekkinud ettenägematud raskused, ning seejärel 1993. aastal. Tookord aga toimus KamAZ-i mootoritehases (КамАЗ) tulekahju ja tahes-tahtmata tuli ZiL-i karburaatormootoritega „677-sele“ ajapikendust anda.
Sellegipoolest ei surnud see mudel välja. „677-seid“ toodeti kuni 2000. aastani – LiAZ-677М tehniline dokumentatsioon anti üle mõningatele Venemaa autoremonditehastele, mis valmistasid neid sõidukeid veel mõned aastad. Nii näiteks pandi LiAZ-677М busse pikka aega kokku Moskva lähedase Jahromi ja Nižegorodi oblasti Bori linna autoremondiettevõtetes. Samuti pandi neid autobusse tükiviisiliselt kokku Likino-Dulevo naaberlinnas Orehovo-Zujevos asuvas tehases Remtehmaš (Ремтехмаш). Isegi LiAZ ise laskis veel hiljutise ajani välja niinimetatud esimese komplekti keresid, millele paigaldati täisvarustuses salong. Alles äsja lõpetas LiAZ-677М busside tootmise Tosnenski autoremonditehas, kuigi seal oli neile juba veidi teistsugune nimi pandud – ТоАЗ-677М, kuna neid valmistati moderniseeritutena, nimelt Jaroslavli diiselmootoriga. Selline buss maksis kõigest $20 000.
Kokku lasti aastatel 1968 kuni 2000 välja ligikaudu 200 000 sõidukit, neist 7133 eksporditi 16 maailma riiki: endise NSVL-i maadesse, Mongooliasse, Saksa Demokraatlikku Vabariiki, Kuubasse ja mujale. Venemaa autotööstusel ei ole kunagi olnud ja ilmselt ka ei tule suuremas mastaabis massiliselt kasutatavat bussi kui LiAZ-677. Muide, paljud Venemaa ettevõtted teevad veel praegugi LiAZ-677 bussidele kapremonti, lähiminevikus aga oli veel peaaegu igas Venemaa ja endise NSVLi regioonis vähemalt üks autoremonditehas, mis tegeles nende legendaarsete autobusside kapitaalremondi ja taastamisega. Nüüdseks on LiAZ-677 seeriatootmise algusest möödunud juba 40 aastat ja kuigi suurtes linnades pole seda bussi enam praktiliselt üldse näha, siis provintsides jääb ta veel kauaks kursseerima.

Lisaks käesolevas osas juba nimetatud modifikatsioonidele oli LiAZ-677/677М baasiks veel suurele hulgale eritehnikale, nende hulgas järgmised:

Mobiilne toitlustuspunkt А-621

See oli mõeldud töötavatele bussijuhtidele ja konduktoritele liinil sooja toidu jagamiseks. Toidud valmistati eelnevalt statsionaarses sööklas ja kohvikus, siis aga soojendati ja jagati välja mobiilses toitlustuspunktis.
Selleks jagati bussi kere kahe vaheseinaga osadeks ja vaheseintesse paigaldati ventilaatorid. Salongi eesmises osas asus köök, keskmises osas aga söökla. Toitu jagati köögist läbi vastava akna. Sööklas olid lauad ja toolid paigutatud külgseinte äärde. Lauad olid valmistatud plastikkattega puitlaastplaadist. Toolid olid ümmargused ja plastikkattega ning reguleeritava kõrgusega. Lauad olid kinnitatud seina ja põranda külge, toolid aga ainult põranda külge. Salongi tagumises osas asus garderoob, kätepesu koht ja kasutatud nõude hoiukoht. Kasutatud nõud vahetati statsionaarses toitlustuskohas puhaste nõude vastu. Elektrivarustuse jaoks ühendati mobiilne toitlustuskoht juhtme abil linna elektrivõrguga.
Neid erisõidukeid valmistati Venemaa autoremonditööstuse Apšeronski autoremonditehases.

Õppebuss

Nende busside juhikoolituse jaoks ümberehitamine oli keerulisem kui Ikaruste ümbertegemine, sest siin asus mootor bussi esiosas. Neli esimest istet tuli välja võtta ja nende asemele ehitati instruktori kabiin, milles olid dubleeritud ka armatuurlaua peamised elemendid (spidomeeter, kombineeritud näidik, peamised näidiklambid) ja piduripedaal. Mõnedel bussidel oli õppekabiinist paremal vahekäigus täiendav istekoht, aga kokkuvõttes oli see tipptundidel reisijatele ebamugav lahendus.
Olid olemas ka „kombi-bussid“, mis erinesid tavalistest õppebussidest selle poolest, et neil oli kogu ala juhikabiinist salongi eesmise ukseni ära eraldatud. Enne eksamiliinile väljasõitmist istus instruktori kohale eksamineerija, esimene eksamikandidaat istus juhikohale ja veel kolm kandidaati istusid pikisuunalisele kolmekohalisele diivanile, mis asus koos instruktori kabiiniga salongist eraldatud osas.

Muu tehnika

Erinevad ettevõtted ja kuldsete kätega inimesed on teinud veel terve hulga bussil LiAZ-677 põhinevaid ebatavalisi transpordivahendeid: liikluskontrolli buss, fotostuudio, vaibapuhastusbuss, kahe- ja kolmeteljelised kaubafurgoonid, veokid, ekskursiooni- ja väljasõidubuss, samuti hulgaliselt muudetud kereosadega busse ja veel palju muud. Autobussiparkides paigaldati LiAZ-677 bussidele ka mehaanilisi käigukaste ja gaaskütusesüsteeme, kohandati neid tehnoabi sõidukiteks ja mõnedel isegi eemaldati tagumine osa. Üsna sageli on LiAZ-677 busside keresid kasutatud aiamaadel kuuride või kasvuhoonetena. Mõnede bussiparkide juures seisavad ka mälestusmärgid sellele legendaarsele Vene autobussile.

 

 

 

LiAZ-677M mudeli on valmistanud V.Vizner (Petropavlovsk, Venemaa)

 

 

 

LiAZ-677M 1978.aasta näidisbussi järgi on mudeli valmistanud V.Vizner (Petropavlovsk, Venemaa)

 

Vasakpoolne LiAZ-677M mudel on valmistatud “Finokos” (Omsk, Venemaa), parempoolse mudeli on valmistanud “Vector- models” (Herson, Ukraina)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada