LiAZ-6212

ЛиАЗ-6212

Autobuss LiAZ-6212 kujutab endast mudeli LiAZ-5256 liigendanaloogi. See ilmus juba XX sajandi 90ndate aastate keskpaigas, kui majanduskriis ajendas Venemaal oma liigendbusside mudeleid välja töötama, et vältida sõltuvust impordist.

Kokku nägid tol perioodil ilmavalgust neli bussimudelit: SVARZ-6240 Sokolniki Vaguniremonditehasest (Сокольнический Вагоноремонтный Завод) Moskvas (välja lasti 6 sõidukit), JaAZ-6211 Jahroma Autobussitehasest Moskva oblastis (toodeti 2 sõidukit ) ning üks katseeksemplar kummastki mudelist LiAZ-6212 ja LiAZ-6220 Likino tehasest, mis erinesid üksteisest terve rea konstruktsiooniliste omapärade poolest. Lisaks neile tuli välja katseeksemplar trollist LiAZ-MTRZ (bussimudeli 6220 põhjal) ja algas busside GolAZ-AKA-6226 tootmine (litsentseeritud Mercedes-Benz O405G bussid). Samas ei saanud üksi neist mudelitest üheski Venemaa linnas põhiliseks ühistranspordisõidukiks, kuna nende suuremahuline tootmine ei olnud paika pandud ja pealegi tegid praktiliselt kõik bussipargid valiku Euroopa kasutatud busside kasuks. Moskva aga suutis uuesti IKARUS-280 busse hankida, kusjuures tollimaksude vähendamiseks tarniti need bussid Venemaale lõpuni komplekteerimata salongidega ja nende lõpliku koostamisega hakkas tegelema Tušino Masinaehitustehas (Тушинский Машиностроительный Завод – ТМЗ) Moskvas. Sealjuures kattis väiksematest tollimaksudest saadud kasum Tušino täiendavate tööde maksumuse kuhjaga.

Nii elas Moskva ära peaaegu 2001. aastani, kui tehases IKARUS algasid probleemid. Nimelt oli see tehas Nõukogude perioodil töötanud kõigi sotsialistlike riikide jaoks, kuid pärast NSVLi lagunemist loobusid osad neist riikidest Ungari autobussidest, osad aga hakkasid ostma eranditult muud marki busse, sealhulgas kasutatuid. Selle tulemusena puhkes Ikaruses kriis, mis kõigepealt tõi kaasa hindade kolmekordse tõusu ja seejärel tehase täieliku pankroti. Enne seda aga saabus Moskvasse bussi uus mudel – IKARUS-С83.40 nn „klassikalisest“ seeriast, mis kujutas endast Venemaal juba tuntud mudeli IKARUS-283 moderniseeritud varianti. Loomulikult meeldis see sõiduk moskvalastele väga ja sõlmiti leping veel 300 sellise bussi Moskvasse tarnimiseks. Kriis sai sellele lepingule saatuslikuks ja olukorda tuli päästma hakata, sest IKARUS busse enam Moskvasse saata ei olnud, teist marki liigendbusside maksumus oli tunduvalt kõrgem ja Euroopa kasutatud bussid ei sobinud Moskva jaoks nende konstruktsiooni ega järelejäänud ressursside seisukohast. Siis aga laskis soolobusside LiAZ-5256 tootmise käima pannud Likino Autobussitehas selle mudeli baasil välja kaks eksperimentaalset „lõõtsa“.

Uuele bussile anti vana indeks – LiAZ-6212.00. Kuid see ei olnud enam too endine sõiduk: nüüd oli bussil 300 hj võimsusega Caterpillar-3126 diiselmootor, automaatkäigukast VOITH D851.3E, Ungari veosild RABA 118.23, liigendsõlm HUEBNER HF 485, pardaarvuti ja terve rida muid eripärasid. Tehasenumeratsioon algas uuesti algusest, s.t. 90ndate keskpaiga bussi enam arvesse ei võetud ning need kaks kollase ja halli värviskeemiga katseeksemplari said tehasenumbrid 1 ja 2 (viimast esitleti 2002. aastal Moskva autosalongis Krasnopresnenskajal).

Neil kahel eksperimentaalbussil oli standardne väljanägemine (nagu enamikul LiAZ-5256 bussidel), kuid kabiin oli veidi ebastandardne: juhtseadiste ja näidikute paigutus oli veidi teistsugune ja vahesein oli ainult otse juhi taga. Kuid sellisele välimusele ja sisemusele polnud määratud seeriatootmisse jõuda – kõigil edasistel sõidukitel olid ees ja taga plastikust katted, mille all peitusid nelinurksed tuled. Muutus ka kabiin: ilmus „täisformaadis“ vahesein ning sellesse tehti juhiga suhtlemiseks mõeldud õhuakna asemel kassa-aknaga uks. Kokku lasti selliseid sõidukeid välja neli ja nad kõik suundusid tööle Moskvasse. Seejuures toimusid neist kahe salongi koostetööd tehases LiaZ (tehasenumbrid 4 ja 5), ülejäänutele aga paigaldati bordoopunased istmed Tušino Masinaehitustehases (tehasenumbrid 3 ja 6). Kõik järgnevad 6212 bussid tulid Moskvasse juba täiesti ilma sisustuseta ja nende koostetööd lõpetati Tušinos. Neile paigaldati väiksem kabiin (nagu ka tolle aja 5256.25А mudeli bussidele) ja kahte värvi „Стриж“ istmed: bordoopunased ja liivakarva.

Esimesed 5 bussi pandi kokku talvel ja need ei jõudnud täies mahus tehasekatsetusi läbida. See tõi hiljem kaasa suure probleemi: suvel ei suutnud jahutussüsteem 300-hobujõulise mootoriga kuidagi toime tulla ja sõita tohtis kõige rohkem 50…60 km/h, muidu kuumenes mootor üle ja see tuli kuni mahajahtumiseni seisma panna. Lisaks nõudis mootoriruumi muutunud koosseis radiaatori remondi jaoks bussikere lahtivõtmist. Ja muidugi ilmnes ka terve rida muid mudelilt LiAZ-5256 päranduseks saadud puudusi.

Alates 2002. aastast toodeti neid busse teistsuguse esi- ja tagaosaga:

 

 

 

 

 

.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mudeli on valmistanud V. Vizner (Petropavlovsk, Venemaa)

Märkasid viga? Anna sellest meile teada