LiAZ-5256

ЛиАЗ-5256

Autobuss LiAZ-5256.00 töötati LiAZ konstruktoribüroos (КБ ЛиАЗ) välja 70ndate aastate lõpul / 80ndate alguses. Bussi loomisel püüti parandada kõiki eelmise mudeli (LiAZ-677М) puudusi. Selleks tehti järgmised muudatused:

1. Bussi LiAZ-5256.00 mahutavus suurenes veidi ja ulatus 100-ni (piirmahutavus oli 120 inimest).

2. Uste arvu suurendati. Nüüd oli bussil kolm kahe poolega planetaarset ust ja esimesel uksel oli kummagi uksepoole jaoks eraldi ajam: tagumine uksepool oli mõeldud reisijatele, eesmine aga viis juhikabiini. Tänu selle sai bussijuht väljuda ohutumale poole – bussi paremale küljele.

3. Bensiinimootori ZiL-375Ja7 asemel paigaldati 8-silindriline V-kujulise silindripaigutusega diiselmootor KamAZ-7408.10.

4. Mootor paigutati bussi tagaossa, kuna see koht oli vedavale tagasillale lähemal ja lihtsustas hooldust.

5. Kaheastmeline hüdromehhaanilise ülekande ja hüdrotransformaatoriga üheastmelise juhtimisega automaatkäigukast asendati kolmekäigulise viieastmelise juhtimisega automaatkastiga „Lvov-3“

6. Hüdromehhaanilise ülekande juhtimiseks polnud enam roolialune kang, vaid viie nupuga klahvkontroller.

7. Tänu hüdraulilise ülekande kolmandale astmele oli buss võimeline saavutama tippkiiruseks 75…80 km/h.

Esimesed kaks LiAZ-5256.00 marki autobussi lasti välja 1982. aastal ja suunati katsetustele Moskvasse, viiendasse autobussiparki. Järgmine katsepartii neid sõidukeid saabus Moskvasse 1985. aastal, aastast 1988 aga algas seeriaviisiline tootmine. Seeriatoodetud sõidukid värviti enamasti valgeks punaste triipudega, kuid oli ka siniste, roheliste, kollaste ja oranžide triipudega busse. Kokku tuli aastatel 1988 kuni 1990 Moskvasse 64 autobussi LiAZ-5256.00 (kui katseeksemplarid välja arvata). Kahjuks ilmnes neil massilise kasutamise käigus tõsine puudus: nõrk pidurisüsteem. Aja jooksul saadeti enamik selle partii sõidukeid teistesse linnadesse. Moskvasse jäi LiAZ-5256.00 bussidest vähem kui 30% ja kõik nad läbisid 1993. aastal kapitaalremondi Jahroma autobussitehases (Яхромский автобусный завод – ЯАЗ). Mõned neist töötavad siiamaani või on juba teises kapremondis – seekord Moskva tehases Aremkuz („Аремкуз“).

1995. aastal lõpetati linnaliinibusside LiAZ-5256.00 tootmine. Nende asemele tuli seeria LiAZ-5256, mida kasutati nii linnasisestel, linnalähedastel, turisti- kui rahvusvahelistel liinidel. Praegu võib neid busse kohata näiteks Moskva oblasti ühtse riigiettevõtte Mostransavto (ГУП МО „Мострансавто“) linnalähedastel ja oblastiliinidel. Tol ajal omas see ettevõte 50% Likino autobussitehase aktsiatest. Neil bussidel on endiselt KamAZ-7408.10 mootor, kuid automaatkäigukast on nüüdseks mehaaniline KamAZ-141.

Samas ei rahuldanud selline mudel Moskvat, kuhu oli kuni 1996. aastani k.a. ostetud vanema, kuid samas paremini läbiproovitud mudeli busse LiAZ-677М. Seetõttu võeti tehases vastu otsus paigaldada bussidele tellija soovil töökindlamad importagregaadid. Nii nägid ilmavalgust Moskva jaoks mõeldud LiAZ-5256.25 bussid. Neil on Ameerika firma Caterpillar mootor CAT-3116 ning kas firma ZF mehaaniline käigukast S6-85 koos Lipe siduriga või Saksa hüdrauliline ülekanne VOITH D851.2. CAT mootoreid hakati kokku panema Sankt-Peterburgis, VOITH hüdroülekandeid aga Kaasanis.

Alates aastast 2000 on kõik Moskva linna bussiparkidele saadetavad bussid valge-rohelise värviskeemiga, sarnaselt kõrvalolevale fotole. 2002. aasta algusest aga kleebitakse Moskva bussidele täiendavalt kollased 3М helkurribad, mis moodustavad punktiirjoone bussi külgedel ja П-tähe kujulise joone bussi tagaotsal.

2003. aastast toodetakse muudetud esi- ja tagaosaga busse, sarnaselt mudelile LiAZ-6212.

Vasakpoolne mudel on valmistatud töökojas “Kimmerija” (Herson, Ukraina), parempoolne on valmistatud töökojas “Finoko” (Omsk, Venemaa)

Märkasid viga? Anna sellest meile teada