LAZ-699R

ЛАЗ-699Р

1978. aastal vahetas väikestes kogustes toodetava bussi LAZ-699N välja uus suur turistibuss LAZ-699R. Kuid selle mudeli tõeline massiline väljalaskmine algas aastal 1983, kui vähenes LAZ-697R busside tootmine. Selle mudeli väljalaskeperioodil aastani 2002 moderniseeriti neid busse mitmel korral ja seda just välimuse osas, bussi kere ja peamised seadmed jäid aga endisteks. Salong mahutas 41 mugavat reguleeritava seljatoega istet. Igal istekohal oli eraldi ventilatsioon ja valgustus. Bussi „südameks“ oli ikka seesama ZiL-375 karburaatormootor võimsusega 180 hj, mida kasutati juba esimestel LAZ-699 eksemplaridel XX sajandi 60-ndate aastate alguses. Tõsi küll, viimastel aastatel pakuti LAZ-699R busside ostjatele valikuvariandina mootorit JaMZ-236А, kuid selle mootoriga valmistati neid vähe. Bussi mõõtmeteks olid: 10 540 х 2500 х 2980 mm, teljevahe 5545 mm.

Esimesed LAZ-699R bussid tunneb ära alumiiniumist „vale”-radiaatorivõre kaudu esiosal, kõige varasematel bussidel (umbes aastani 1981) aga olid veel neljakandilised „Moskvitši-tuled“ ja väike ruudukujuline embleem, mille sees täht „Л“.  Aastast 1981 asendati tuled ümmargustega ja embleemiks sai suur „Л“ täht ringi sees (foto vasakul üleval, ka foto 1, foto 2, foto 3). Samas toodeti tol perioodil, s.t. 80-ndate aastate esimesel poolel väikeste partiidena paralleelselt ka LAZ-699R luksusvarianti, mida peamiselt kasutati mitmesuguste kõrgete riigiasutuste teenindamiseks (foto vasakul all, ka foto 4, foto 5). Nende busside eripäraks olid mustast plastmassist väliste iludetailide rohkus („vale”-radiaatorivõre, ilukilbid, õhukogur katusel) ja sisse-ehitatud udutuledega eesmine põrkeraud.

80-ndate aastate lõpupoole jäeti bussidel alumiiniumist „vale”-radiaatorivõre ära (foto 6) ja 1990. aasta paiku (võimalik, et 1989. aastal) lõpetati ka vasakusse külge juhiukse paigaldamine (foto 7 ja foto 8). Mõnedele viimaste aastate väljalaske LAZ-699R bussidele võidi tehases paigaldada ka ketasvelgedega sillad  (foto 9).

Tuleb märkida, et LAZ-699R bussi maagaasil töötavat tehasemodifikatsiooni polnud olemas, kuid väga sageli paigaldatakse sellised seadmed bussidele iseseisvalt. Eriti tihti juhtub seda Ukrainas (foto 10).

 

 

 

 

Mudel on valmistatud töökojas “Finoko” (Omsk, Venemaa)

 

 

 

 

Mudel on vamistatud töökojas “Vektor-Models” (Herson, Ukraina)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash