LAZ-4202 ja LAZ-42021

ЛАЗ-4202 и ЛАЗ-42021

LAZ-4202 ja LAZ-42021 on tõenäoliselt Lvovi autobussitehase kõige ebaõnnestunumad bussid. Kõik algas sellest, et XX sajandi 70-ndate aastate keskpaigas tulid välja linnaliinibussi LAZ-4202 katseeksemplarid (prototüüp). Bussi katsetusteks ja seeriatootmisse andmiseks kulus rekordiliselt vähe aega, nii et LAZ-i konstruktorid teatasid seeriatootmise alustamisest juba aastal 1978. Pole teada, millest selline kiirustamine – ilmselt püüti oma esimest diiselbussi kiiremini tootmisse anda. Tulemuseks oli, et bussi LAZ-4202 lasti välja minimaalsetes kogustes ja see jõudis vaid üksikeksemplaridena erinevatesse bussiparkidesse (foto 1, foto 2), kus uue bussi hooldamine tekitas palju küsimusi, eriti mis puudutas sõidukile paigaldatud tolle aja uusimat diiselmootorit KAMAZ-7401-05. Samuti tekitas palju kaebusi bussi hüdromehaaniline automaatkäigukast „Lvov“ („Львов“). Vähese katsetamise käigus oli avastamata jäänud ka LAZ-4202 kere vähene tugevus – see hakkas kiiresti logisema ja lagunes ühe-kahe aastaga lausa laiali. LAZ-4202 busside keskmine tööiga oli kolm (!) aastat.

Sellise mudeli tootmine ei saanud kaua kesta ja 1983. aastal võeti LAZ-4202 tootmisest maha… asendades selle linnalähedaste liinide bussiga LAZ-42021 (foto 3). See oli sisuliselt moderniseeritud LAZ-4202, millel püüti nõrka keret maksimaalselt tugevdada ja vahetati automaatkäigukast mehaanilise vastu. Väliselt muutus ainult bussikere tagaosa, sest ka kitsas mootorikapott ei olnud kasutajatele meeldinud. Sellisel kujul kasutati bussi palju laialdasemalt, kuna selle tootmismahtusid suurendati samuti tunduvalt. XX sajandi 80-ndate aastate lõpuks ei tekitanud LAZ-42021 bussi kasutamine enam nii palju küsimusi – KAMAZ diiselmootor sai remondimeestele juba täitsa omaseks, sest seda kasutati laialdaselt samanimelistel veokitel ning tugevdatud bussikere pidas palju kauem vastu (foto 4, foto 5, foto 6, foto 7, foto 8, foto 9, foto 10, foto 11). Kõigist „lastehaigustest“ aga ei suudetudki seda bussi terveks ravida. Mehaanilise käigukasti ja bussi jaoks natuke halvasti passiva diiselmootori tõttu sobis LAZ-42021 paremini linnadevaheliseks liikluseks kui linnalähedastele liinidele, seetõttu hakati neid paljudes bussiparkides iseseisvalt linnadevaheliseks ümber tegema (foto 12, foto 13, foto 14, foto 15).

Neist probleemidest sai aru ka tehas, seetõttu ilmusid 80-ndate aastate lõpus sellest bussist korraga mitu tehase katsevarianti, mis olid juba õigemat linnalähedast (foto 16) või isegi linnadevahelist tüüpi (foto 17). Reaalseks tulemiks sai sellest siiski vaid väike tehasepartii linnadevahelisi busse 90-ndate aastate alguses (foto 18, foto 19).

Lisaks puhtalt reisijateveoks mõeldud modifikatsioonidele kasutati bussi LAZ-42021 ka päris suurel hulgal liikuvate kohvikutena LAZ-4949, Moskvas aga oli olemas isegi LAZ-42021 põhjal tehtud liikuv sünagoog, mis oli ilmselt eritellimusel valmistatud.

1993. aastal lõpetati autobussi LAZ-42021 kõigi variantide tootmine.