Elektrisõiduk NAMI-LAZ-750

электромобиль НАМИ-ЛАЗ-750

1948. aastal töötati NAMI poolt välja ja valmistati katsepartii (foto 1, foto 2, foto 3) kolmest elektrisõidukist NAMI-750 (kandevõimega 0,5 t) ja kolmest elektrisõidukist NAMI-751 (foto 4, foto 5, foto 6) kandevõimega 1,5 t. Pärast nende sõidukite Moskvas katsetamist otsustati nende seeriatootmine LAZ-ile anda. Nii valmistatigi LAZ-is juba 1951. aastal partii 20-st elektrisõidukist NAMI-750. Tööd nende sõidukitega juhtis tehases üks projekti autoreid, NAMI kaastöötaja A. S. Reznikov.
NAMI elektrisõidukite konstruktsioonis kasutati palju mittestandardseid lahendusi, näiteks ruumilise fermina teostatud alusraam ja alumiiniumprofiilidest kereraam. Posti peale ja maha laadimiseks olid sõidukil paremal küljel kaks ülestõstetavat küljeluuki (avatud asendis liikusid need katuse alla) ja NAMI-751 puhul täiendavalt veel tagaluuk. Vedavaid rattaid käitati kahe elektrimootori ja rattareduktorite abil (kummalgi rattal oli üks ilma diferentsiaalita reduktor). Elektrimootorite võimsuseks oli 2 х 2,85 kW (NAMI-750) või 2 х 4,0 kW (NAMI-751). Lvovi sõidukite toiteks kasutati raud-nikkelakusid (NAMI elektrisõidukitel olid tavalised pliiakud). Akulaengust piisas 55-70 km jaoks, maksimaalne kiirus aga oli 30-36 km/h. Pärast esimese partii väljalaskmist tunnistati nõudlus nende elektrisõidukite järele olematuks ja LAZ tehas pühendus uuesti AK-32 ja LAZ-690 autokraanade tootmisele. Valmistatud NAMI-LAZ-750 elektrisõidukeid kasutati aastatel 1952 kuni 1958 Moskvas ja Leningradis posti laialikandmiseks.
Väliselt erinesid NAMI-750 ja NAMI-751 teineteisest esiuste ja rattakoobaste poolest: NAMI-750 uksel oli kere elementide vahel kaks paneeli, NAMI-751 puhul aga kolm. NAMI-750 ukse alumine osa jäi rattakoopast tunduvalt eemale, NAMI-751 uks aga ulatus kuni rattakoopani.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash