KrAZ -TšR-3120

КрАЗ-ЧР-3120

 

 

Eelmise sajandi 70-ndatel aastatel arutati NSVL-i Kaitseministeeriumis aktiivselt mõtet viia mõned relvastuse liigid roomikulistelt šassiidelt üle ratasšassiidele. Sellele andsid kaaluka põhjenduse BAZ-is ja Minski Ratasveokite Tehases MZKT (Минский завод колёсных тягачей, МЗКТ) (siis oli see veel üks Minski Autotehase (Минский автозавод) tsehhidest) edukalt projekteeritud ja valmistatud taolised šassiid. Samuti ei tohiks unustada, et ratasšassii hoolduskulud (ehk tänapäevases väljenduses „kasutusmaksumus“) on märkimisväärselt madalamad, kui samasuguste näitajatega roomikšassiil. Sellest lähtuvalt kinnitas NSVL-i Kaitseministeerium 1981. aasta keskpaigas taktikalis-tehnilise ülesande sõjaväe jaoks uue perekonna mitmeotstarbeliste raskeveokite väljatöötamiseks. Varsti tuli välja ka NLKP Keskkomitee ja NSVL-i Ministrite Nõukogu ühine käsk, millega tehti Kama Autotehasele KamAZ (Камский автомобильный завод, КамАЗ) ja Krementšugi Autotehasele KrAZ (Кременчугский автомобильный завод, КрАЗ) ülesandeks luua täisveoliste autode perekond, mille kandevõime oleks 6-10 tonni (teema „Mustang“ („Мустанг“), KamAZ (КамАЗ)) ja 10-18 tonni (teema „Otkrõtije“ („Открытие“), KrAZ (КрАЗ)).

Perekond „Otkrõtije“ hõlmas kolme tüüpi sõidukeid, millel olid mootorid võimsusega 320-360 hj ning mis olid vastavalt 6х6, 8х8 ja 10х10 veolised (viimane kujutas endast aktiivset autorongi). Kui kolmeteljelise KrAZ -6315 ja aktiivse poolhaagisega autorongi KrAZ -6010 sai suuremate probleemideta luua KrAZ-i enda seeriaviisiliste autode baasil, siis neljateljelisega tuli tehases nullist alata…

Teema „Otkrõtije“ juhtivaks konstruktoriks määrati Vladislav Konstantinovitš Levski. Konstruktoritöid tehti korraga kahel suunal – traditsioonilise konstruktsiooniga tavaline neljateljeline veok ja liigendraamiga veok (nagu traktoril К-700 „Kirovets“ („Кировец“)). Sellele teisele kontseptsioonile pandi tähistus KrAZ -TšR-3120.

Siinkohal tuleb kohe ära mainida, et indeksi tähed „ЧР“ olid lühend fraasist „чертеж разовый“ („ühekordne joonis“), mis sisuliselt tähendas, et too sõiduk kujutas endast käiguvõimelist maketti, mis loodi ainult konstruktorite poolt pakutavate lahenduste kontrollimiseks.

Metallist valmiskujul auto loodi juba 1982. aastal. NAMI-s töötati välja originaalne roolisüsteem (Autode ja Mootorite Tsentraalne Teaduslik Uurimisinstituut – Центральный научно-исследовательский автомобильный и автомоторный институт, НАМИ): rooli pööramise moment kanti nurkreduktori abil üle KrAZ-255B roolimehhanismile, kust roolikarp selle raamiliigendi hüdraulikasilindritele edasi andis. Kolbvõimendi ise, vertikaalasetusega raamiliigend ja hüdraulikasilindrid valmistas NAMI.

Huvitav on märkida, et kuna esirattad ei olnud pööravad, siis sai esisillana kasutada standardset KrAZ-260 tagasilla süsteemi. Selleks paigaldati kabiini taga asuv mootor tagumise otsaga ettepoole ja käigukast paiknes kabiini all tunnelis. Esisildade veojõud saadi originaal-jõuvõtu teel. Tagasildu käitati eraldi kardaanivõlli ja vahereduktori kaudu, mis paigutati raamiliigendi lähedusse. Vahereduktoril oli roolisüsteemi hüdraulikasüsteemiga ühendatud hüdromootor, mis võimaldas eriolukordades autot pukseerida. Sõiduki eesmine ja tagumine raamisektsioon pöördusid üksteise suhtes maksimaalselt 40-kraadise nurga alla ja tänu sellele oli paralleelselt katsetatavast KrAZ -TšR-3130 mudelist 1,7 meetrit pikemal liigendraamiga autol 0,5 meetrit väiksem pöörderaadius.

Autodele KrAZ-TšR-3120 paigaldati mitmel kütusetüübil töötav diiselmootor JaMZ-8421 võimsusega 360 hj ja kümneastmeline käigukast JaMZ-202. Mootor sobis nii diisli, bensiini kui kerosiini segude jaoks. Jahutussüsteemi radiaator asus auto paremal küljel ja selle õhuvoolu tagas spetsiaalne ventilaator, mida käitas eraldi hüdromootor.

Sõidukil oli tavaline KrAZ-260 kabiin ilma kapoti ja esiosata ning see paigaldati raami etteotsa, esiteljest ettepoole. Seeriaviisilise kabiini sellele šassiile paigaldamise jaoks ümbertegemist juhtis kerede ja kabiinide osakonna juhataja I. N. Rumjantsev. Auto koormaplatvormi pikkuseks oli 6,5 m.

Siinkohal on tähtis ära märkida, et KrAZ-TšR-3120 konstruktsioon oli teataval määral moodulehitusega – vajadusel sai eesmist raamisektsiooni komplekteerida mitmesuguste eriotstarbeliste tagumiste sektsioonidega. Seega oli siin kontseptsiooni poolest tegemist (muidugi teatud mööndustega) analoogiga üheteljelistele veokitele MoAZ.

1983. aastal prooviti esialgse kuuemeetrise asemel uut kümnemeetrist tagumist sektsiooni kandevõimega 18 tonni. See sõiduk sai tähistuse KrAZ-TšR-3120.02 – fotol ülal keskel ja paremal.

Neile autodele paigaldati kaarrehvid Ja-186, millel oli välisläbimõõt 1300 mm ja laius 750 mm, samas kui standardsete rehvide laiuseks oli 530 mm. Sõiduki katsetused Moskva lähedasel tankipolügoonil näitasid selle äärmiselt head maastikuläbivust, kuid auto tootmine tõotas väga kallis tulla ja seetõttu otsustati lõpuks ikkagi konstruktsiooni KrAZ -TšR-3130 edasiarendamise kasuks.

Märkasid viga? Anna sellest meile teada