JaTB-3

ЯТБ-3

 

 

 

 

 

 

 

Esimene JaTB-3 valmistati kohutavalt kiirustades, et sõiduk VSFNV Ülemnõukogu valimiste päevaks Moskva tänavatele saada. Esimene JaTB-3 valmis 22. juunil 1938 ja juba nelja päeva pärast tuli välja järgmine. Alguses oligi neid vaid kaks tükki, 1939. aastal aga lasti välja veel kaheksa. Neid kahte partiid rakendati ainult kahel liinil. Üks neist liinidest (esimese partii kaks trolli) käis tol ajal Sverdlovski väljakult (praeguselt Teatriväljakult) Tverski väravatest ja Sokoli külast mööda Koptevoni. Teine liin pandi käima Üleliidulise Põllumajandusnäituse (ВСХВ), mis hiljem nimetati ümber Rahvamajanduse Saavutuste Näituseks (ВДНХ) ja nüüdseks kannab nime Ülevenemaaline Näitusekeskus (ВВЦ), avamise ajaks. Troll liikus mööda Sretenka tänavat ja Meštšanski Esimest (praegust Rahu prospekti) läbi Rževski (praeguse Riia) vaksali.
Tegelikult ilmus kahekorruseline troll Moskvasse juba aasta varem – 1937. aasta suvel. Inglismaalt „kirjutati välja“ kaks firma EEC (English Electric Company) sõidukit, millest üks oli traditsiooniline (tõsi küll, kolmeteljeline), teine aga kahekorruseline. Viimase kasutuselevõtuks tuli Gorki tänaval (praegusel Tverskajal) ja kogu esimese liini linnaäärsel osal kontaktvõrku meetri võrra kõrgemale tõsta (uus kõrgus 5,8 m).
Prototüübiga võrreldes tuli JaTB-3 veidi ümber teha. Esiteks viidi rool paremalt poolt ümber vasakule ja uksed vasakust seinast paremasse. Kui Inglise prototüübil oli sisenemiseks ja väljumiseks üks nelja poolega tagauks, siis JaTB-3 jaoks tehti väljumiseks veel üks eesmine uks. Salongi esimesel korrusel said reisijad istuda 32 ja teisel korrusel 40 pehmel istmel. Kõik istmed olid vaipkattega. Teisele korrusele pääses kahe marsiga 10-astmelise trepi kaudu. Salongi kõrgus (1780 mm) oli piiratud kontaktvõrgu kõrgusega ja vahekäigus polnud just kuigi hea seista, eriti talvel kõrgete peakatetega.
Kui JaTB-3 viis jalgpallifänne järjekordseks matšiks Dünamo väljakule, siis kogunes enamik reisijaid sissepääsu juurde. Sellistel kordadel sõitis troll märgatavas parempoolses kreenis.
See troll oli tolle aja kohta ebatavalise konstruktsiooniga. Tagumised rattad olid ühekordsed ja mõlemad teljed vedasid. Tagumisi telgi ühendas omavaheline diferentsiaal. Kere karkass oli nelinurkse ristlõikega terastorudest kokku keevitatud ja esimese eksemplari kere välispind oli 1,2 mm paksusest lehtalumiiniumist. 9,4 m pikkune ja 4,7 m kõrgune sõiduk nägi muljetavaldav välja. Salongis olid istekohad 72 reisijale (neist 32 esimesel korrusel) ja veel 28 inimest said esimese korruse vahekäigus sõita.
75 kW (101 hj) elektrimootor viis trolli edasi kiirusega kuni 54 km/h.
Sõiduk nägi oma aja kohta mitte lihtsalt ilus, vaid lausa šikk välja. Teiselt korruselt avanes suurepärane vaade linna tänavatele ja lapsed tahtsid alati teise korruse esimeses istmereas istuda. Ventilatsioon, elekterküte, suurepärane salongiviimistlus, sissepääsu kohal tabloo „Vabu kohti pole“ – see kõik oli moskvalaste jaoks uus.
JaTB-3 sisaldas väljatöötamise ajal palju uuendusi. Esmakordselt oli selle kere täielikult metallist, nelinurksetest torudest raamiga. Teistel mudelitel oli kere olnud puidust ja see ei taganud vastuvõetavat tööiga. Peale kere oli sellel sõidukil veelgi esmakordseid omadusi: akupõhine varutoite süsteem, laiad nelja poolega uksed, topelt-pidurisüsteem (pneumopidurid ja jõuülekandel põhinev regeneratiivne süsteem).
Katseeksemplari testid tekitasid omajagu eufooriat. Troll manööverdas suurepäraselt ja mahutas ligi kaks korda rohkem reisijaid kui tavalised mudelid. Riikliku komisjoni otsusega anti troll seeriatootmisse. Ekspluatatsiooni käigus aga näitas see ebatavaline mudel, et Venemaa ei ole Inglismaa – siin on oma iseärasused.
Esimeseks selliseks omapäraks oli Venemaa kliima. Talvise lume ja jääga oli seda rasket sõidukit äärmiselt keeruline juhtida. Lisaks oli JaTB-3 raskuskese kõrgel ja kui sellega sõideti mitte siledal asfaldil, vaid „normaalsel“ Vene talvisel tänaval, siis kõikus sõiduk nagu tõeline ookeaniristleja. Ka teisele korrusele viiv trepp tekitas lisaprobleeme. Talvel jäi sinna reisijate saabastelt kogu aeg lund ja lõpuks muutus trepp lausa ohtlikuks.
Veel üheks puuduseks oli salongi väike kõrgus. See oli ka iseenesestmõistetav. Trolli kõrgust piiras kontaktvõrgu kõrgus, mis aga oli paigaldatud tavaliste trollidega arvestades ning seetõttu tuli JaTB-3 oma Inglise prototüübist veidi madalam. Esimesel korrusel oli põrandast laeni kõigest 1,78 meetrit, teisel korrusel aga veelgi vähem – 1,76 meetrit. Pikkadel inimestel tuli kõveras seista.
Sõiduki konstruktsioonil oli kolmaski ebameeldiv iseärasus. Inglismaal jälgisid konduktorid rangelt, et troll täituks õiges järjekorras: kõigepealt alumise korruse istmed, siis ülemise korruse istmed ja lõpuks alumise korruse seisukohad. Reisijatel ei lubatud tagumisele (trepi)platvormile koguneda ning trepil ja ülemisel korrusel seismine oli kategooriliselt keelatud. Need reeglid olid asja pärast seatud: sellega tagati sõiduki stabiilsus ja reisijate ohutus. Aga Venemaa tingimustes, eriti tipptundidel, ei olnud nende soovituste järgimine lihtsalt reaalne.
Üldiselt sai pärast pooleteiseaastast ekspluatatsiooni selgeks, et kahekorruselised trollid ei sobi Venemaale. 1939. aasta lõpuks võeti JaTB-3 tootmisest maha. Enamik neist saadeti depoosse seisma ja demonteeriti osaliselt. Liinidele jäid vaid kolm trolli. 1941. aastal otsustati kõik JaTB-3 eksemplarid utiili anda. Kuid sõda tegi siin oma korrektiivid.
Lahingutegevused ei jätnud mahti ebatavaliste trollide peale mõelda. Need jäid lihtsalt depoosse seisma. Pärast sõja võitmist aga hakkas teravalt tunda andma ühissõidukite puudus linnaliinidel. Tehased ei suutnud veel piisavalt uusi trolle toota ja nii otsustati allesjäänud JaTB-3 trollid kasutusele võtta. „Vanakesed“ osutusid üsna heas korras olevateks, nii et viimane neist võeti kasutuselt maha alles 1948. aastal.
Sellega lõppeski kahekorruselise trolli ajalugu Venemaal. Rohkem trolliloojad sellist konstruktsiooni ei kasutanud ning JaTB-3 jäigi ainukeseks väljaspool Inglismaad toodetud kahekorruseliseks trolliks.
JaTB-3 on jäädvustatud ennesõjaaegse filmi „Leidlaps“ („Подкидыш“) mitmes episoodis ja Polütehnilise muuseumi autode osakonnas on välja pandud selle sõiduki suurendatud, peaaegu kolmemeetrine foto. Kahjuks ei ole sellest unikaalsest trollist ühtegi eksemplari reaalselt meie päevini säilinud.

 

 

 

Selle JaTB-3 mudeli autoriks on V.Vizner (Petropavlovsk, Venemaa)

Märkasid viga? Anna sellest meile teada