GAZ-MM

ГАЗ-ММ

 

 

 

 

1938. aastal forsseeriti GAZ-А baasmootorit – selle võimsus tõsteti 50 hj-le ja kompressiooni suurendati 4,6-ni (mootorile anti indeksiks GAZ-M). Alguses paigaldati seda ainult GAZ-М1 sõiduautodele, kuid mootori suurem võimsus võimaldas kasutada mootorit ka veokitel. Ära muudeti ka mõned muud GAZ-АА elemendid, näiteks roolimehhanism ja tagavedrustuse kinnitused. Sõiduki uueks tippkiiruseks sai 80 km/h. Muus osas jäi veok endiseks. Sellele autole anti nimetuseks GAZ-ММ ja lisaks Gorki tehasele pandi neid sõjaeelsel perioodil kokku ka Doniäärses Rostovis, kuhu selleks vajalikud osad saabusid põhitehasest.

Sõja ajal lihtsustati GAZ-ММ veokite konstruktsiooni niipalju kui vähegi võimalik. Sama toimus, muide, ka mudeliga GAZ-ААА. See oli vajalik, sest metalli nappis ja tootmist tuli kiiremaks muuta. Keeruka kujuga stantsitud poritiibade asemel hakati paigaldama lihtsaid „Г“-kujulisi keevitatud poritiibu. Eesmine põrkeraud ja parempoolne esituli jäeti ära. Pidurid paigaldati ainult tagaratastele. Kerel jäeti mahapööratavaks ainult tagakülg. 1942. aastal välja lastud „pooleteisetonnistel“ oli teraskabiini asemel lihtsustatud, presentkatusega kabiin, millel uste aset täitsid presendist eesriided. 1943. aastast hakati paigaldama suletud puitkabiini, mille esisein oli samasugune nagu metallkabiinidel. Kabiini alus ja tagasein olid puitkarkassiga, millele kinnitati lauad. Katus oli pinguletõmmatud presendist. Ustel oli väljaspool ukse karkassiga tasapinnaliselt paiknev puitkate ja seespool kartongist kate. Ukse aken oli lahtilükatav, mitte alla lastav nagu tavaliselt.

1947. aastal lõpetas GAZ (ГАЗ) „pooleteisetonniste“ tootmise, kuid aastatel 1947-1950 toodeti neid Uljanovski Autotehases (Ульяновский автозавод).

GAZ-АА ja GAZ-ММ olid laialdaselt kasutuses Punaarmees (transportsõidukina – foto 1, foto 2, foto 3 ja eriotstarbeliste sõidukite šassiina). Nende baasile ehitati liikur-seniitseadmeid nelja kuulipildujaga „Maksim“ („Максим“) (foto 4, foto 5, foto 6) või kuulipildujatega DšK (foto 7), aga ka 25 mm automaatkahuritega (foto 8, foto 9, foto 10), samuti kasutati neid A-tüüpi remondisõidukitena PARM ja PM (foto 11), raadiolokatsiooni süsteemidena RUS-1 (foto 12), mitmesuguste staap- ja agitatsioonibussidena (foto 13, foto 14), furgoonidena (foto 15, foto 16), aerostaate teenindavate erisõidukitena (foto 17, foto 18), tsisternautodena BZ-42 (foto 19) ning lennukikäivitajatena AS-1 (foto 20, foto 21).

Lisaks Punaarmeele leidsid GAZ-АА ja GAZ-ММ laialdast kasutamist ka rahvamajanduses, samuti kasutati neid kogu tootmisperioodi vältel šassiidena mitmesugust tüüpi tuletõrjesõidukite koostamisel.

 

 

 

 

See 1941. aasta GAZ-MM mudel on toodetud töökojas “ALF” (Nikolajev, Ukraina)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash