GAZ-AAA

ГАЗ-ААА

GAZ-ААА meenutab väliselt veokit Ford Timken, mis põhines mudelil Ford-AA, viimane aga oli omakorda eelkäijaks mudelile GAZ-АА. Kolmeteljelisi Timkeneid pandi kokku Ameerika koostekomplektidest ning need koostetööd toimusid 1931. aasta teisest poolest alates koos mudeliga АА Gorkis tehases „Gudok Oktjabrja“ („Гудок Октября“). Loomulikult olid Timkenid nõukogude spetsialistide poolt päris põhjalikult läbi uuritud. Sisuliselt kujutas GAZ-ААА endast täiustatud ja nõukogude teedele kohandatud Timkenit, mille geomeetrilisi parameeteid oli veidi muudetud – tagumine rattavahe oli 15 mm pikem, raam aga 76 mm pikem. Esimesed ААА-d nägid ilmavalgust 1934. aasta lõpus, kuid tehase aruandlusest on näha, et sõiduki tõeline seeriatootmine algas alles 1935. aastal. Toomine jätkus kuni aastani 1944, kuigi pärast seda, kui Saksa pommitajad 1943. aasta juunis-juulis tehase purustasid, pandi uusi kolmeteljelisi kokku ilmselt ainult ladudesse jäänud olemasolevatest komponentidest.

Kümne tootmisaasta jooksul lasti välja 37 373 veokit ning lisaks bussidele GAZ-05-193 ning soomusautodele BA-6 ja BA-10 mõeldud šassiid. Aeg-ajalt tehti GAZ-ААА konstruktsioonis mõningaid muudatusi. Seejuures ei jõudnud mitte kõik püüded autot moderniseerida ka konveierini. Näiteks 1937. aastal moderniseeritud GAZ-ААА sai endale 50-hobujõulise mootori GAZ-М karburaatoriga М-1, mis asendas varasema, 40 hj võimsusega GAZ-А. Samuti paigaldati sõidukile tsentraalne ketaspidur, mis toimis käigukasti teisesele võllile, koormaplatvormi all paiknev täiendav 60-liitrine bensiinipaak (sealt võeti bensiini pumbaga ja paagil oli ka elektriline kütusenivoo näit) ning 100 mm laiem metallkarkassiga kere. Varurattad kinnitati veoki külgedele spetsiaalsele teljele, kus need said ka pöörelda. See tegi sõidukiga takistuste ületamise kergemaks. Taolisel viisil täiustatud GAZ-ААА sai poolametliku nimetuse GAZ-30. Samas ei jõudnud see nimetus ega muud uuendused peale mootori ja tsentraalse piduri seeriatootmisse. Siinjuures tuleb märkida, et hoolimata mootori GAZ-М kasutamisest ei muutunud GAZ-ААА nimetus erinevalt mudelist GAZ-АА, mille uueks nimetuseks sai GAZ-ММ. Muide, aja jooksul nihutati varurattad ikkagi esitiibadesse, kuid seal ei saanud need enam pöörelda – foto 1, foto 2. Nagu „pooleteisetonnisele“, nii ka GAZ-ААА-le paigaldati 1940. aastast uus tagumine puksiirseade (õigemini üks kahest uuest puksiirseadmest – varsti ilmus ka kaasaegsetel veokitel nähtav ja tavaliseks saanud konks). Raami pikitalade esiotstel paiknevad puksiirkonksud aga olid kolmeteljelistel kohe algusest peale (erinevalt mudelist GAZ-АА). Suure Isamaasõja algus tõi tehases kaasa defitsiitsete materjalide kokkuhoiumeetmed. Tollel raskel ajal paigaldati GAZ-ААА veokitele (nagu ka „pooleteisetonnistele“) 1941. ja 1943. aastast pärinevad ersatskabiinid, lihtsustatud poritiivad, millele olid allapoole keevitatud varurataste „vannikesed“, ning jäeti ära eesmine põrkeraud – foto 3, foto 4, foto 5.

Mudelitest АА/ММ erines GAZ-ААА peamiselt raami poolest – selle pikitalad jätkusid juhikabiini taga paralleelsetena – foto 6. Suurema soojuskoormusega režiimis töötava mootori intensiivsemaks jahutamiseks paigaldati sõidukile kuuerealine radiaator (GAZ-АА neljarealise asemel) ja nelja labaga ventilaator. Sellega muutus radiaatori keskosa 37 mm paksemaks, kuid sõiduki välimuses see ei kajastunud – kasutati endist esiosa ja liigsed millimeetrid peideti mootorikapoti alla. „Pooleteisetonniste“ puhul riputati varuratas taha raami alla. Kuna GAZ-ААА puhul segas seda tagasildade korpus (ja varurattaid oli pealegi kaks tükki), siis paigutati varurattad koormaplatvormi alla lahtipööratavatele hoidikutele – foto 7, foto 8, foto 9, foto 10. Sinna mahtus edukalt ära ka suur raamilaiune tööriistakast, millel olid luugid mõlemal sõiduki küljel. Koormaplatvorm tõsteti 100 mm kõrgemale, et see sõiduki ebatasastel teedel kõikudes vastu rattaid ei põrkuks. Kuna kandevõime oli kahe tonnini suurenenud, siis tehti kere risttalad paksematest prussidest kui GAZ-АА puhul.

Reeglina värviti GAZ-ААА roheliseks (peale musta kunstnahaga ületõmmatud kabiinikatuse ning musta värvi põrkeraua raami ja käiguosade). Läikivaid musti eesmisi poritiibu ja porilappe paigaldati väga harva, mis on ka arusaadav, sest veok oli mõeldud sõjaväekasutuseks. Uhked elemendid hoiti näituseeksemplaride jaoks – siin olid lubatud nii kroomitud lambiservad kui sõiduautodelt GAZ-А pärinev bensiinipaagi kinnituslint – foto 11. Vahel värviti mustaks ka radiaatorivõre ja pandi sellele kroomitud „ГАЗ“ embleem. Sõja algusest värviti veokid armees kaitsevärvi, mis vahel nägi üpris huvitav välja. Juhtidelt nõuti autodele ette ja taha valgete märkide värvimist, et neid oleks öösel pimendatud kolonnis sõitmisel näha. „Pooleteisetonnistele“ ja GAZ-ААА veokitele joonistati selleks otstarbeks kere tagaseinale valged ringid või ruudud, eespool aga tehti valgeks poritiibade välisnurgad. Talvel kasutati mahapestavat värvi, vahel isegi tavalist lupja. Seejuures oli väga harva terve sõiduk valgeks võõbatud – tavaliselt jäid autole mitmesugused vöödid ja muud tumedad kohad.

GAZ-ААА oli ilma oluliste ümberehitusteta kasutuses ka seniitrelvade liikuralustena nelja kuulipildujaga „Maksim“ („Максим“) (see on, muide, ennesõjaaegne leiutis!) – foto 12, foto 13, foto 14, foto 15) või kuulipildujatega DŠK (foto 16), aga ka 25-millimeetriste (foto 17) või 37-millimeetriste seniitkahuritega (foto 18). Samuti rakendati neid liikuralustena SU-1-12, millele paigaldati 76 mm automaatkahurid (foto 19, foto 20, foto 21), A-tüüpi remondisõidukitena PARM ja PM, raadiojaamadena RSBF, mitmesuguste furgoonidena (foto 22), tsisternautodena (foto 23), eriotstarbeliste kinosõidukitena (foto 24) ja agitatsioonibussidena (foto 25, foto 26, foto 27) ning lennukikäivitajatena AS-2 (foto 28, foto 29, foto 30). Samuti on teada Moskva Tuletõrjesõidukite Tehases (Московский завод пожарных машин) kolmeteljelisele šassiile ehitatud tuletõrjeautosid.

On teada juhus, kus Suure Isamaasõja ajal ehitasid sakslased trofeeks saadud GAZ-ААА šassiile ersatssoomuki, mida kasutati tagalas partisanide vastu võitlemiseks – foto 31.

 

Vasakpoolse mudeli on tootnud tehas “Dvigatel” (Sankt-Peterburg, Venemaa), parempoolse töökoda “Alf” (Nikolajev, Ukraina).


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash