GAZ-67/GAZ-67B

ГАЗ-67/ГАЗ-67Б

Seeriatoodetud auto GAZ-67 (1943-1944.), GAZ-67B (1944-1953)

GAZ-67 kujutas endast kõvasti moderniseeritud mudelit GAZ-64, mille puhul võeti arvesse eelkäija kohta kogunenud märkused. Ümbertegemise maht ja tase oli sedavõrd suur, et tuli kasutusele võtta uus šassiinumber „67“. Kerenumber „416“ jäi samaks, aga seda ei kasutatud dokumentatsioonis kusagil. GAZ-64 moderniseerimise plaaniga tehti algust 15. veebruaril 1943 (kuni selle ajani olid kõik jõud koondatud laia rattavahega BA-64B tootmisse). 1943. aasta suvel tulid välja katseeksemplarid selle tehase sõiduautode jaoks normaalse rattavahega: ees 1446 mm, taga 1446 mm ja hiljem 1449 mm (kõrvalekallete tõttu tootmises ulatus see kuni 1460 mm-ni). GAZ-67 raami tugevdati olulisel määral, lisades vööd, paigad ja täiendava tagumise risttala – see aitas ära hoida GAZ-64 puhul rindeolukorras kiiresti tekkinud pragusid raami mõningates ülekoormatud kohtades. Muudeti kere esiosa ja torpeedot, hakati kasutama eraldi eesmisi ja tagumisi poritiibu, samuti poritiibadega samal kõrgusel jaluseid. Tervet rida sõiduki seadmeid täiustati – tugevdati vedrustust, muudeti roolimehhanismi kinnitust, varuratta kinnitust ja puksiirseadet, lisati täiendav bensiinipaak mahuga 33 liitrit, täiustati mootori toitesüsteemi (mootori tähistus jäi samaks – GAZ-64-6004).

GAZ-67 pikkus oli veidi suurem (3345 mm) ja laius oli märgatavalt suurem – 1720 mm.

Esimene GAZ-67 tuli konveierilt 23. septembril 1943. Aasta lõpuks lasti välja 718 autot, järgmisel aastal aga juba 2419 eksemplari.

1944. aasta jaanuaris lasti välja järjekordne moderniseeritud mudel GAZ-67B, mis sai ka kuulsaks. Mudel läbis talve, kevade ja suve jooksul armeekatsetused ning nende järel anti auto kohe tootmisse. Eelnenud mudeliga GAZ-67 võrreldes olid uuel versioonil muudetud esisilla šarniire, tugevdatud (15. novembrist) esirataste poolasside kinnitused, paremaks tehtud kardaanvõlli pilude tihendus, mitmeti täiustatud vedrustus, uus kolme kodaraga rool (see osutus niivõrd edukaks, et muutus kõigi GAZ veokite standardrooliks ja seda toodetakse praeguseni) jpm. Siinjuures tuleb märkida, et indeksil „B”(„Б“) oli mudeli GAZ-67 puhul peamiselt tehasesisene tähendus, seda ei võetud kohe tarvitusele ja kasutusjuhenditesse seda praktiliselt ei märgitud. Vahel loeti GAZЗ-67B-deks esimesi tööstuslikult toodetud laia rattavahega autosid, mida lasti välja alates 1943. aasta septembrist – sellisel puhul arvati, et GAZ-67 oli endine GAZ-64-416, mis lõpuks stabiilse tootmiseni jõudis.

Pärast sõda GAZ-67B tootmine jätkus ja seda isegi laiendati, sest autot hakati kasutama mitte ainult armeeautona ja motovägedes, vaid ka rahvamajanduses, kus varem selliseid sõidukeid ei tuntud. Kõik GAZ-67B eksemplarid värviti tumerohelist matti „4BG-auto” („4БГ-авто“) värvi.

1950. aasta kevadel tõusis kergemaks tehtud GAZ-67B edukalt Elbrusele „Üheteistkümne peatuspaika“. Sama aasta suvel heideti üks GAZ-67B eksemplar lennukilt triivivale polaarjaamale SP-2, kus see kaua ja efektiivselt transpordivahendi ja veokina töötas. Ka esimesel langevarjudessandil lennukilt Tu-2 oli kasutuses GAZ-67B, seda juba 1949. aastal. 1952. aastal loodi helikopter Mi-4, mis oli muuhulgas mõeldud ka nende autode transportimiseks.

Seoses GAZ-69 tootmise ettevalmistamisega (seda planeeriti alustada aastal 1950) jäid GAZ-67B täiustamise tööd praktiliselt seisma, kuid tänu G. M. Vassermani pingutustele juurutati 1948. aastal seitsme õhupiluga stantsitud radiaatorivõre (varem kasutati varrastest keevitatud võret) ja ühildati hulk seadmeid mudelitega GAZ-M20 ja GAZ-51. Taolised sõidukid on näha külgmistel piltidel. Hiljem tehti veel mõned vähetähtsad muudatused, mis oli seotud auto sisemise ehitusega.

Eraldi äramärkimist väärib šassiile GAZ-67B ehitatud huvitav masin – hüdrauliline puurmasin-kraana BKGM-AN, mille projekteerisid Gorki insenerid Artjomjev ja Nikolajev ning mida toodeti seeriaviisiliselt Kovrovis asuvas Degtjarevi nim. Tehases (завод Дегтярева)