GAZ-66B

ГАЗ-66Б

 

 

 

 

 

Siin tuleks kohe ära märkida, et hoolimata asjaolust, et tähistust „GAZ-66B“ loetakse üldiselt modifikatsiooni tähistuseks, märgiti sellega tegelikult õhudessantvägede jaoks koostatud autode erivarustuse komplekti. Selle eriomadusteks olid presentkatusega lahtivõetav kabiin, uste äravõetavad servad, tuuleklaasi äravõetav raam ja lahtivõetav roolisammas. Peale selle olid tollel sõidukil veel mõned väiksemad omadused, mis hõlbustasid selle kasutamist õhudessantvägedes.
Lahtivõetava kabiini tingisid järgmised asjaolud. 1960-ndate aastate alguses oli sõjaväe õhutranspordis peamiseks lennukiks An-12B, mis võeti relvastusse 1959. aastal, seega juba enne GAZ-66 väljatulemist. Selle lennuki lastiruumi kõrguseks oli 2,4 m (tiibade põhiosa juures) kuni 2,6 m (lennukil An-8, mis võeti relvastusse 1958. aastal ja oli õhujõududes vähem kasutusel, oli samade mõõtmetega lastiruum). Samas oli standardse täismetallist kabiiniga GAZ-66 kõrgus 2,49 m ja koos langevarjuplatvormiga ei mahtunud see lennuki lastiruumi ära. Just seetõttu tuligi õhudessantvägede jaoks „pehme“ katusega kabiinid välja mõelda. 1976. aastal võeti õhujõudude relvastusse transportlennuk Il-76, mille lastiruum oli suurem (kõrgusega 3,4 m) ning auto mõõtmete probleem langes ise ära. Seetõttu hakati 1980-ndate aastate esimeses pooles GAZ-66 autodele ka õhudessantvägede jaoks tavalisi täismetallist kabiine paigaldama. Samal ajal kadus ka tähistus GAZ -66B.
Õhudessantvägede jaoks lasti seda sõidukit välja mitmesuguste modifikatsioonidena – küll vintsiga, küll varjestatud elektriseadmetega, küll ilma nendeta. GAZ-66B šassiile paigaldamiseks projekteeriti madalam furgoonkere KM66DS (see tähistus nõuab veel täpsustamist). GAZ-66B igapäevane kasutamine oli ette nähtud ainult koos kabiinikatusega. Kabiini lahtivõtmine pidi toimuma ainult enne sõiduki lennukile laadimist ja samamoodi pidi kabiin kohe pärast dessantlaskumist uuesti kokku pandama. Seetõttu ei ole üheski GAZ-66 kasutusjuhendis lahtivõetavat katust mainitud. Seda infot avaldati ainult langevarjudessandi juhendites, kus kirjeldati üksikasjalikult sõiduki dessandiks ettevalmistamist, ning terve hulga GAZ-66B šassiile ehitatud muude sõidukite kasutusjuhendites.
Õhudessantvägedes oli GAZ-66B kasutuses inimeste transportimiseks ja mitmesuguse relvastuse vedamiseks (SD-44, D-48, ZU-23 ja reaktiivpaigaldised RPU-14). Siin tekkiski probleem, mida oleks tõenäoliselt saanud ette näha juba taktikalis-tehniliste nõuete koostamisel. Nimelt võeti õhudessantväe kahuripolkude relvastusse 122 mm haubitsad D-30, mis kaalusid üle 3 tonni. Nende standardseks veokiks aga jäi loomulikult toosama GAZ-66B, ms iseenesest oli mõeldud kõige rohkem 2 t kaaluvate haagiste vedamiseks. Uut haubitsat polnud kerge selle autoga vedada, seetõttu püüti GAZ-66B-d ilma erilise vajaduseta sellesse rolli mitte rakendada, kasutades selle asemel võimaluse korral suurema veojõuga sõidukeid „Ural“ („Урал“). Õppustel muidugi veeti D-30 haubitsaid just GAZ-66B abil ja siis oli selgesti näha, et veoki ülesannete jaoks jäi see auto natuke nõrgaks. Olukorra tegi veelgi hullemaks see, et 1980-ndate aastate lõpus võeti õhudessantvägede relvastusest maha reaktiivsüsteem М-21V, mis asendati nondesamade D-30 kahuritega, kahuripolkude endised reaktiivpatareid aga reorganiseeriti haubitsapatareideks. Haubitsate hulk suurenes ja koos sellega suurenes vastavalt ka probleemide hulk nende vedamisel. Seda probleemi ei ole seniajani ära lahendatud, sest GAZ-66 on veel praegugi õhudessantvägedes kasutuses. Olukorra paranemist võib oodata ainult seoses võimsamate, kuigi samas palju raskemate ja kallimate autode KamAZ-43501 õhudessant-modifikatsioonide (КамАЗ-43501-0000399-02) laiema kasutuselevõtuga).

GAZ-66B põhjal loodi järgmised relvastuse ja sõjatehnika eksemplarid:
1. Lahingumasin ja transportlaadur rinde-reaktiivsüsteemile М-21 Grad-V („Град-В“) (loodud  ettevõttes „Splav“ („Сплав“) (Tuula, Venemaa), mille puhul 122 mm raketitorude arvu vähendati 40-lt 12-le võrreldes mitmelasulise raketiheitjaga Grad („Град“) – foto 1, foto 2, foto 3, foto 4.
2. Kombineeritud raadiojaam R-142D.
3. Liikuvtöökojad MRS-DAT ja RM-VDV.
4. Liikuvtankla TZ-2-66D.
5. Sõiduk dessant-pontoonpargile DPP.
6. Satelliitside lõpp-raadiojaam R-440OD.

Siinjuures on iseloomulik, et osa pealisehitisi jäi samaks ka pärast sõidukite lahtivõetava kabiiniga komplekteerimise lõpetamist – näiteks tuli ette sõidukeid R-440OD ja TZ-2-66D, millel oli vastavalt madal kere või madal tsistern, kuid täismetallist kabiin.
GAZ-66B oli tootmises kahte tüüpi radiaatorivõredega – sõidukid väljalaskeaastatega 1964-1967 (ülemiste sisselõigetega esiosa, ilma üleulatuva osata kabiin, lamedad esiklaasid ja posti juures kitsas aknake, küljeakna esiserva post oli kaldus ja ovaalsed peeglid kinnitusid posti alumisele osale) ning sõidukid, mis lasti välja pärast 1967. aastat ja komplekteeriti „klassikalise“ võrega ilma ülemiste sisselõigeteta.
Märkigem siinkohal, et GAZ-66B eksemplarid ilma üle klaasi ulatuva katuseosata, ilma nurgaakendeta ja presendist uksekülgedega olid katseeksemplarid ning neil võis esineda nii GAZ-66 katseeksemplaridel kasutatud radiaatorivõre kui varane seeriatoodetud võre  - foto 5, foto 6. Oluline on tähele panna, et pole olemas eemale kaldus klaasiga (ilma küljeakendeta) seeriatoodetud GAZ-66B eksemplare – kõik seeriaviisilised autod olid lahtivõetava raamiga (mis eemaldus koos tükikese katuse ja küljeakendega), esiklaasi äravõetava raamiga ja ukseklaaside eemaldatavate raamidega, mis dessandi ajaks kere alla ära pandi.
Huvitav on märkida, et GAZ-66B oli kogu aeg tootmises ühe ja sama indeksiga, samas kui modifikatsioonid GAZ-66, GAZ-66А ja GAZ-66АE said varsti pärast tootmise alustamist numbrilised tähistused, vastavalt 66-01, 66-02 ja 66-05.
Kuigi peamiselt oli GAZ-66B mõeldud õhudessantvägedele, on teada üksikud juhtumid, kui need autod sattusid ka teistesse kätesse. Enamik õhudessantvägede GAZ-66B eksemplare olid konserveeritud, kuid peale 1991. aastat hakati neid aktiivselt laiali müüma. Sõidukid sattusid rahvamajandusse ja ka erakätesse. Oli isegi juhus, kus ühe polaarekspeditsiooni jaoks muretsesid sponsorid saateautona GAZ-66B šassiil normaalmõõtudes universaalkerega furgooni (КУНГ). Ekspeditsiooni liikmed olid neile muidugi eriti „tänulikud“, sest tuli välja, et niisugust furgooni oli võimatu soojaks kütta. Esimesel võimalusel vahetati sõiduki kere tavalise vastu välja.

 

 

 

Mudel on valmistatud ettevõtte “Russkaja Miniatura” (Jekaterinburg, Venemaa) GAZ-66-12 baasil

 

 

“Russkaja Miniatura” mudeli baasil on kütuseveoki DZ-66 mudeli valmistanud “Uralski Sokol” (Jekaterinburg, Venemaa)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash