GAZ-24-10 „Volga“

ГАЗ-24-10 “Волга”

Esimest korda esitleti autot GAZ-24-10 laiemale avalikkusele 1984. aasta suvel Nõukogude autotööstuse 60-nda aastapäeva näitusel „Avtoprom-84“ („Автопром-84“), mis toimus Rahvamajandussaavutuste Näituse (ВДНХ) ruumides. Parendusi oli tehtud kõigis auto peamistes seadmetes, vaid välimus jäi samaks – seda korrigeeriti aasta hiljem.
1985. aastal hakkas konveierilt tulema uue põlvkonna „Volga“. Moderniseerimine toimus kahes etapis. Alguses vahetati tolsamal 1985. aastal välja ainult mootor ja pidurid, mille kohta oli pretensioone esitatud. Seejärel aga vahetati 1986. aastal välja salong ja ülejäänud varustus.
Autole paigaldati uued ZMZ-402 perekonna mootorid (bensiin АI-93; kompressioon 8,2; 100 hj; 182 Nm), ZMZ-4021 (А-76; kompressioon 6,7; 90 hj; 173 Nm), ZMZ-4027 (vedelgaas / АI-93; kompressioon 8,2; 85 hj; 167 Nm). Sisse- ja väljalaske täiustamisega saavutati 5 hj võimsuslisa. Kasutusele võeti kontaktideta transistorsüüde. Osadele mootoritele paigaldati tühikäigu ekonomaiseriga ja heitgaaside reguleerimisega karburaatorid K-151. Silindrite plokk, väntvõll ja jõuvõtuvõll võeti mootorilt ZMZ-4022.10 (3102). Sellegipoolest ei saadud lahti gaasi andmisel tekkivast „kurguhäälest“. Seda püüti vaid täiendava resonaatoriga summutada. Tagasilla ülekandearv muutus ja selleks sai 3,9, vajalik tugevdatud sidur aga saadi mudelilt 3102.
Pidurite konstruktsiooni muudeti küllaltki radikaalselt: tandem-tüüpi peasilinder, kahe kambriga vaakumvõimendi ja muud võeti mudelilt GAZ-3102. Üleminek pidurivedelikule „Neeva“ („Нева“) nõudis pidurite kõigi töösilindrite väljavahetamist. Seisupiduri hoob paigutati ümber esiistmete vahelisse alasse.
Kere seevastu vaid retušeeriti pisut. 1986. aastast hakati kasutama plastikust radiaatorivõret, kerepinna sisse paigaldatud uksekäepidemete ja ilma õhuakendeta esiukseakende soojendust ning lihtsustatud, ilma kihvadeta põrkerauda. Gabariidituled jäid ära, sest nende funktsiooni võtsid üle esituled.
Armatuurlaud ja konsool muudeti GAZ-3102 sarnaseks, kuid tegelikkuses valmistati see odavast „kolisevast“ plastikust, mitte „pehmest“ vahtpolüuretaanist. 3102 tüüpi, peatugedega ja suurema küljetoega uued gobeläänist (harvem veluurist) istmed, uued pööratava käetoega tagaistmed, sünteetikast salongivaibad ning muudetud salongisisustus tõid vananevasse interjööri värsket hõngu. Väiksema läbimõõduga rool võeti samuti GAZ-3102-lt, nagu ka mõnede modifikatsioonide eesmised ketaspidurid. Stabiilsuse ja juhitavuse parandamiseks tehti esivedrustus veidi ümber, laiendades rattavahet. Sõidukile paigaldati laia profiiliga radiaalrehvid mõõtudega 205/70 R14. Sellele vastavalt muudeti ka velgi, paigaldades neile uued ilukilbid. Pagasiruum muutus veidi mahukamaks (500 liitrile), kuna tagaklaasi ventilaator asendati elekterküttega. Vabanenud ruumi paigutati varuratas.
GAZ-24-10 seeria tuli konveierilt rohkem kui kuus aastat, kuni 1992. aastal läks tehas üle moderniseeritud autodele GAZ-31029.

 

Kõrvalolev mudel on valmistatud Andrei Mešerjakovõi poolt, alusmudeliks on ta võtnud hariliku “Tantali” GAZ-24.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash