GAZ-14-05 „Tšaika“

ГАЗ-14-05 “Чайка”

Arvatakse, et lahtine auto GAZ-14-05 loodi vastu tulles sõjaväelaste soovidele, kes vajasid spetsiaalseid autosid oma ringkondades paraadide juhtimiseks, kellele aga ametikoha alusel ei olnud juba toodetavaid lahtisi ZiL-e ette nähtud.
Kogu tootmisperioodi jooksul (1982-1988) lasti välja kõigest 15 autot GAZ-14-05. Kõige esimest neist, katseeksemplari, hoitakse praegu Gorki Autotehase (Горьковский автозавод) muuseumis (fotol paremal). Ülejäänud neliteist eksemplari on saatus üle ilma laiali paisanud – näiteks on teada, et üks selline auto kingiti omal ajal Fidel Castrole. Veel kaks „Tšaikat“ leiti 1995. aastal Tbilisist ja toodi Moskvasse Suure Isamaasõja veteranide paraadil osalema. Kahte aga kasutatakse praegu Kiievis.
Esmajärjekorras erines lahtine auto sedaanist paljude kohalike tugevduselementide poolest, millega püüti kompenseerida katuse puudumisest tulenevat jäikuse vähenemist. Lisaks sellele loobusid auto väljatöötajad mahapööratavate seljatugedega keskmistest istmetest ja kasutasid keeruka hüdromehaanilise katusemehhanismi asemel lihtsamat „katvat“ süsteemi. See koosnes metalltorudest karkassist ja sellel käsitsi kinnitatavast kattest. Kangas kinnitati servadest trukkide, rihmade ja klambritega kere külge. Kate moodustas esiistmete kohal katuse, eemaldatavast keskmisest seisukohast alates aga hakkas allapoole laskuma, nii et profiilis oli auto pikapi moodi. Rohkemat polnudki vaja – katus oli mõeldud ainult sõiduki profülaktilise tehnohoolduse ajaks selle hoiul seismise käigus.
Muus osas aga ei erinenud GAZ-14-05 baassedaanist peaaegu mitte millegagi – sama kolmeastmeline planetaarne automaatkäigukast, mis töötas koos hüdrotrafoga, sama 220-hobujõuline ja 5,5-liitrine V-kujulise silindrite paigutusega 8-silindriline mootor. (Sulgudes märgime, et Kiievi „Tšaikad“, mis on kujutatud ülemistel fotodel, olid 90-ndate aastate alguses teistsuguse varustusega – tavaliste 8-silindriliste asemel kasutati neis 130-hobujõulisi 2,3-liitriseid nelja silindriga mootoreid ZMZ-4062 mudelilt GAZ-3110.)
Ja lõpuks ka selle auto erivarustuse kohta: lisaks mikrofonihoidikule (see kinnitus istme seljatoele ja asendas peatuge) oli salongis ka spetsiaalne käsipuu, et komandöril oleks liikumise ajal mugavam seista. Tagaistmete massiivsetesse käetugedesse olid lisaks traditsioonilistele tuhatoosidele ehitatud veel raadiovastuvõtja ja magnetofoni juhtseadised – midagi sarnast kaasaegsetele kaugjuhtimispultidele. Samuti kuulusid „lisavarustuse“ hulka kaks antenni tagumistel poritiibadel ja kaks lipuvarrast eesmistel.
Auto mõõtmed (pikkus / laius / kõrgus), mm: ilma kangast katuseta 6114 / 2020 / 1510; koos kangast katusega 6114 / 2020 / 1525.
Teljevahe, mm: 3450.

Vasakpoolsel fotol esindatud GAZ-14-05 mudel on valmistatud Andrei Mešerjakovõi poolt. Parempoolse mudeli autor on teadmata. Mõlemad mudelid on valmistatud Gorki GAZ-14 baasil. Kargab silma, et parempoolsel mudelil on olemas keskmine istmerida, mida originaalis tegelikult ei ole.