GAZ-13 „Tšaika“

ГАЗ-13 “Чайка”

„Tšaika“ ajalugu algas 1955. aasta teisel poolel, kui loodi auto GAZ-12 „Tšaika“. See valmistati „ZiM-i“ baasil ja nägi ka väliselt sarnane välja.
Mõni aeg hiljem (orienteeruvalt 1955. aasta lõpus – 1956. aasta alguses) osteti NAMI jaoks Ameerika autod Packard Executive Patrician ja Packard Caribien ning GAZ-i ja ZiL-i konstruktorid asusid koostöös NAMI-ga neid põhjalikult uurima. Näib, et just nende sõidukite uurimine tõi kaasa hiljem väljalastud ZiL-111 ja GAZ-13 „Tšaikade“ suure sarnasuse Packardidega.
1956. aastal valmistati kaks „Tšaika“ maketti,  mis olid hilisematest katseeksemplaridest tunduvalt erineva disainiga.
Umbes 1957. aasta paiku valmistati kaks sõiduvõimelist katseeksemplari, millel lisaks teistsugusele välimusele (vormdetailid rattakoobaste ümber, esiklaasi raam, tagatuled, eesmised udutuled) oli ka teine mootor (4,9-liitrine võrrelduna 5,5-liitrisega). Tolsamal ajal esitleti neid ka NAMI-s suletud näitusel. Valiti välja üks katseeksemplar, mida hakati katsetuste jaoks väikese seeriana tootma. Katsetustes kasutatud autode numbrite järgi otsustades valmistati vähemalt 9 sõidukit. Need olid välimuselt teistsugused – kõigil oli erinevate värvikombinatsioonidega kahevärviline kere.
Katsemarsruut oli ligikaudu 21,000 km pikk ning kulges Venemaa ja Ukraina teedel ning Kaukaasia mägedes. Sõidukitel oli kullatud võre (värviliste fotode järgi vaadates) ja stiliseeritud kajaka kujuga kapotikaunistus.
1958. aasta jaanuaris saadeti kullatud võrega ja kapotil ilutsevate kuldsete „ЧАЙКА“ tähtedega türkiissinist ja piimakarva katseeksemplar „E-2“ Brüsselisse maailmanäitusele EXPO-58, mis kestis aprillist oktoobrini. Brüsseli eksemplaril oli samuti kajaka kujuga kapotikaunistus.
Ametlikult hakkasid GAZ-13 „Tšaikad“ tehaseväravatest väljuma 16. jaanuaril 1959, aga juba 1958. aasta sügisel seisid tsehhis esimesed „Tšaikad“, kõrvuti nii musta värvi kui kahevärvilised. Hilisematest seeriatoodetud sõidukitest erinesid need kirja „ЧАЙКА“ asukoha poolest auto tagaosal, torpeedol paikneva täiendava tule ja veel mõnede pisiasjade poolest.
Mõnede järgnevate aastate jooksul esitleti mudelit GAZ-13 korduvalt mitmetel rahvusvahelistel auto- ja tööstusnäitustel Brnos, Budapestis, Genfis ja New Yorgis. New Yorgi 1959. aasta  näitusel esitleti ühevärvilist (kõige tõenäolisemalt musta värvi) „Tšaikat“, mille salong oli samas iseloomulik kahevärvilisele variandile (malelauamustriga punane polster). Kahevärvilist bordoopunast-beeži „Tšaikat“ eksponeeriti mitu aastat Üleliidulisel Põllumajandusnäitusel (ВСХВ) (mis hiljem nimetati ümber Rahvamajandusnäituseks (ВДНХ)) masinaehituse paviljonis.
1961. aastal valmistati Gorki Autotehases (Горьковский автозавод) GAZ-13 baasil kabriolettkerega GAZ-13B. Kõrvuti kabrioletiga GAZ-13B lasti välja limusiinikerega modifikatsioon GAZ-13А (erinevus seisnes salongi paigaldatud vaheseinas). Praeguseks on teada umbes 10 säilinud kabrioletti ja üks vaheseinaga limusiin.
1961. aastal üritati mudeli GAZ-13 välimust ümber kujundada. Tuntud foto järgi otsustades (märkimisväärsel kombel pole tagantvaates tehtud fotot senini leitud) olid muudatused seotud kere esiosaga – ilmus nelja sõidutulega valgustussüsteem ja võre sai riba tüüpi, ka eesmine põrkeraud muutus. Esiosael anti kaasaegsem välimus, kuid kere küljed jäid muutumatuks. Selliseid eksemplare valmistati sõidukõlblikena vähemalt üks. Seeriatootmisse aga taolised muudatused ei jõudnud ja kuni „Tšaikade“ tootmise lõpetamiseni lasti neid umbes 150 tükki aastas endise disainiga välja. Kokku toodeti ligikaudu 3179 selle mudeli autot. Ainsal teadaoleval nelja tulega „Tšaikast“ tehtud fotol on järgmine allkiri: „15. oktoober 1961, Moskva: siin 14. oktoobril näidatud auto on uus sõiduauto „Tšaika“. See on üks kahest Nõukogude markide „Volga“ ja „Tšaika“ moderniseeritud versioonist, mis sel aastal Gorki tehases valmistati. Tagaosa on rekonstrueeritud (võimalik, et siin mõeldakse tagasilda??) ja käikude arv on tõstetud neljale. Ka poritiivad ja kapott on muudetud disainiga. Uus auto on tehase kingitus Kommunistliku Partei 22-ks istungjärguks, mis algab 17. oktoobril.“ Nõukogude pressis ilmus see foto ajakirja „Autotransport“ („Автомобильный транспорт“) 1962. aasta juuli numbris.
1962. aastal uuendati GAZ-13 baasmodifikatsiooni veidi tehnilisest küljest – karburaatori K-113 asemel hakati kasutama uut mudelit K-114, tagumise diivanistme vasakusse käepidemesse paigaldati uus raadiovastuvõtja täiendava helitugevuse reguleerimisega, samuti paigaldati teistsuguste ilukilpidega uued veljed. Salongi polstri materjal muutus „sinelilikumaks“ ja sai hallikasrohelise värvuse.
70-ndate aastate alguses ilmus „Tšaika“ vasakule uksele statsionaarne külgpeegel (see kinnitus ukseraami eesmisele postile). Peeglil oli omaette disain nii kuju kui jala osas. Kuni seniajani oli „Tšaikadel“ olnud ainult salongisisene tahavaatepeegel.
70-ndate aastate lõpus, kui algas juba mudeli GAZ-14 „Tšaika“ („Чайка“) paralleelne tootmine, tehti „13-se“ mudeli salongis veel muudatusi – torpeedolt kadus messingvõrk ja selle asemele tuli puitimitatsioon, diivanistmete ja uste polster aga vahetati sinepikarva veluuri vastu, mida kasutati ka GAZ-14 puhul. Samuti paigaldati juba kolmas raadiovastuvõtja variant – lühilainealaga transistorraadio (sellele vastavalt kadus paremalt poolt torpeedo alt trafoplokk). Just selline on üks viimaseid „Tšaikasid“, mis seisab Gorki Autotehase muuseumis.
Lisaks teadaolevatele modifikatsioonidele GAZ-13B ja GAZ-13S lasti GAZ-13 baasil välja ka mitmesuguseid filmiautosid. Samuti on teada mõned poollahtised autod, mille puhul katuse  eesmine osa (esimese istmerea kohal) oli jäik, aga tagumine osa oli kabrioleti tüüpi, säilitades standardse sedaani ukseraamid – Pole välistatud, et ka need olid filmiautode variandid. On teada isegi GAZ-13 baasil ehitatud raudteedresiin. Meenutada võiks ka naljakat varianti, mis kujutas endast autode GAZ-13 ja ZiM osade kombinatsiooni ja sai rahvasuus nimeks „eeselhärg“. Selle variandi tekkepõhjus seisneb asjaolus, et Nõukogude parteinomenklatuuris peeti ranget „seisunditabelit“. Kui ametnikule oli tema ametiposti järgi ette nähtud ZiM, siis „Tšaikaga“ sõitmine oli väga kohatu. Aga väga oleks tahtnud! Siin leidsid väljapääsu nutikad sõjaväelased – ühes sõjaväetehases valmistati kindralstaabi tellimusel partii „Tšaikasid“, millele paigaldati ZiM-i kere. Selline sõiduk ühendas endas ühelt poolt esindusauto mugavuse ja sõiduomadused ning teiselt poolt keskastme juhile kohase demokraatliku välimuse. Selliste autode täpne kogus pole teada.
On teada fakt „Tšaika“ nii-öelda „mitteotstarbekohasest“ kasutamisest – nomenklatuurireeglitest hoolimata kasutas „Tšaikat“ Moskva tuletõrje ülem. Seejuures oli auto punaseks värvitud ja eriside süsteemiga varustatud – foto 1, foto 2.
Eraldi tähelepanu väärib GAZ-13 baasil ehitatud „poolpikap“. Selliseid sõidukeid ehitati ainult neli eksemplari ja nad kõik läksid ekspordiks: kaks saadeti Hiina Rahvavabariiki ja veel kaks kinkis N. S. Hruštšov SDR-i tollasele riigipeale Walter Ulbrichtile. See auto nägi välja nagu veider hübriid pikapist ja 50-ndate aastate Ameerika maanteeristlejast, kuid seda kasutati ainult kõige pidulikematel juhtudel – riigivisiitide ajal, 1. mai pidustustel ja oktoobripühadel. Käepidemesse ehitatud juhtmevaba mikrofon võimaldas tribüünidele vajalikke käsklusi anda.
Üks ebatavaline ümberehitatud eksemplar seisab Eestis Valeri Kirsi kollektsioonis – see on „Tšaika“ sedaanil põhinev lahtine surnuauto.
Omamoodi ümberehituseks (õigemini prototüüp-eksemplariks) võiks nimetada mudeli GAZ-14 „Tšaika“ esimest sõiduvõimelist eksemplari, mis tuli välja aastal 1974 ja milles kasutati „13”-se mudeli osi.
GAZ-13 oli auto, millega sõitsid ministeeriumite ja muude asutuste juhid, vabariiklike komparteide peasekretärid ja NSVL-i saadikud välisriikides. Väga palju GAZ-13 eksemplare olid Moskva diplomaatilise korpuse teenistuses: neid kasutasid SDR-i, Bulgaaria, Ungari, Mongoolia, Hiina Rahvavabariigi, Indoneesia, Etioopia ja Soome saadikud. Üks „Tšaika“ oli isegi USA saatkonna kasutuses. Selle auto erakätesse sattumise juhuseid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda: näiteks said „Tšaika“ kirjanik Mihhail Šolohhov ja baleriin Galina Ulanova. Ministeeriumites oma aja ära teeninud ja kaks kapitaalremonti läbinud autod anti edasi „Inturistile“, aga ka õnnepaleedele ja perekonnaseisuametitele, kus neid kasutati pulmaautodena (foto 1, foto 2) – sellisel juhul võidi need valgeks värvida, kuid autod võisid ka traditsiooniliseks mustaks jääda.

Märkused:

Sedaani GAZ-13 „Tšaika“ erinevad variandid. On teada kaks sedaani modifikatsiooni, mis erinesid tehaseversioonist – side- ja saateauto (sellel oli täiendav katuseantenn ja eriside süsteem „Rosa“ („Роса“), mis paigaldati spetsiaalsete hoidikute abil auto pagasiruumi) ning tõukurauto (sõitis saatekolonnis kõige ees ja oli tugevdatud esiosaga, et erijuhtudel võimalikud ettejäävad sõidukid käigu pealt eest ära rammida). Teise modifikatsiooni kohta ei ole dokumenteeritud tõendeid.

Avariid. Ametlikult on teada kahest NSVL-i aegadel „Tšaikaga“ toimunud liiklusõnnetusest. Mõlemad juhtusid 70-ndatel aastatel ja mõlemad lõppesid surmaga. Ühes neist hukkus NLKP Keskkomitee poliitbüroo liige, teises aga üks SDR-i ministritest.