Moskvitš-412R

Москвич-412Р

1972. aastal ehitati Moskvitš-412 baasil sportversioon Moskvitš-412R, millel oli forsseeritud mootor ja kergmetallist valuveljed. Auto tehti võimalikult kergeks – alles jäeti ainult juhiiste ja eemaldati isegi salongi polster. Vedrustuse kinemaatika muutmise tõttu laskus auto tunduvalt teekattele lähemale ja see tegi sõidu sujuvamaks. Samal põhjusel eemaldati autolt ka tahavaatepeeglid ja põrkerauad.

Sellele autole võidi paigaldada mootor „412-2V“ töömahuga 1478 cm³ ja kompressiooniga 9,7 või siis mootor „412-2V“ töömahuga 1840 cm³ ja kompressiooniga 9,6. Olenevalt mootorist registreeriti auto vastavalt I grupi 6. või 7. klassi võistlustele. Esimese variandi võimsuseks oli 110 hj töökiirusel 6200 p/min, teisel variandil aga 125 hj töökiirusel 6000 p/min. 980 kilogrammi kaaluva auto tippkiiruseks oli 6. klassis 180 km/h ja 7. klassis 185 km/h. Mõlemad mootorid (kokku valmistati neid 22 tükki) olid kahe ühendatud karburaatoriga Weber 40-DCO. Väljalasketorule summutit ei paigaldatud, kuna tolleaegsed reeglid ei näinud ette maksimaalse mürataseme piiranguid.

1972. aastal püstitasid J. Lesovski ja N. Ševtšenko Moskvitšil-412R neis kahes klassis kuus üleliidulist rekordit nii distantsidel 500 ja 1000 km kui ajaarvestuses.