Moskvitš-412

Москвич-412

1967. aasta oktoobris hakkas tehas tootma mudelit „412“ (1967. aasta detsembris aga tulid esimesed sellised autod konveierilt ka Iževskis. Samuti on huvitav, et viimane Moskvitš-412 lasti 1996. aastal välja tehases Ižmaš (Ижмаше). Lisaks töötati Iževskis hiljem Moskvitši-412 baasil välja kombi-, pikap- ja furgoonvariandid, mida toodeti aastani 1999 (1998. aastal 2 eksemplari, 1999. aastal 10 eksemplari)).
Võib öelda, et algselt kujutas see auto endast praktiliselt võimsamat ja prestiižikamat versiooni Moskvitšist-408 ning alles 1970. aastast sai Moskvitšist-412 tehase baasmudel. Seejuures jäi alles ka Moskvitši-408 tootmine.
See oli esimene masstoodetud nõukogude auto, millel kasutati ülemise klapipaigutusega mootorit, täielikult sünkroonitud käigukasti, vaakumvõimendiga ja kahe kontuuriga pidurisüsteemi, täisvoolulist õlifiltrit ning kiiresti vahetatava kuivelemendiga õhufiltrit.
Moskvitši-412 peamiseks erinevuseks eelnevast mudelist oli I. I. Okunjovi poolt väljatöötatud mootor UZAM-412. See põhines 1961. aasta mootoril BMW-M10, mis erines tunduvalt kõigist teistest tolleaegsetest automootoritest. Moskvitši-412 mootori peamiseks eripäraks oli auto pikitelje suhtes paremale kaldus silindriplokk, tänu millele mootor oli kompaktsem ja auto raskusekese jäi madalamale.
Mootoril oli alumiiniumist silindriplokk ja alumiiniumist olid ka silindripea, õlikarter, silindripea kaas, väljalaskekollektor ja veel muid detaile – tänu sellele mootori kaal peaaegu ei tõusnud võrreldes „408-se“ mudeliga, kuigi töömaht ja võimsus olid suuremad. Põlemiskamber oli poolkera kujuga, mis tagas õhu ja kütuse segu põlemiseks kõige paremad tingimused (ja see omakorda suurendas mootori võimsust). Silindriplokil olid vahetatavad terashülsid, tänu millele oli mootorit võimalik kapitaalremontida ja seda ei tulnud alati uuega asendada. Töömahu 1480 cm³ juures oli mootori UZAM-412 võimsuseks 75 hj. Siinjuures tuleb märkida, et „412-se“ mudeli mootorit katsetati juba enne seeriatootmise algust motovõistlustel – 1966. aasta suvel paigaldati selle forsseeritud variant (92 hj) võidusõiduautole Moskvitš-G4М. Spordimeister V. Šaveljev saavutas selle autoga NSVL-i 1966. aasta ringrajavõistlustel neljanda koha. 1968. aasta augustis aga jõudis seeriatoodetud Moskvitš-412 Nõukogude Liidu meistrivõistlustel esikohale.
Hiljem moderniseeriti Moskvitšit-412 samal viisil nagu Moskvitšit-408: 1968. aasta jaanuarist hakati sellele paigaldama eraldiseisvaid istmeid, 1968. aasta novembris aga paigutati käigukang ümber põrandale. Auto kogu tootmisperioodi jooksul tehti selle konstruktsioonis ka teisi, väiksemaid muudatusi ja täiustusi.
1969. aasta detsembris tuli Moskvitši-412 asemel tootmisse modifitseeritud Moskvitš-412IE.
Mudelist lasti välja eksportmodifikatsiooni Moskvitš-412E (Moskvitši-412 müüdi välisturgudel nimega Moskvitch-Elite 1500: väliseks erinevuseks oli ukseläve kroomitud vormdetail – foto 1, foto 2), palava kliimaga regioonide jaoks mõeldud varianti Moskvitš-412Ju, meditsiinilist modifikatsiooni Moskvitš-412М, vasakpoolse liiklusega riikide jaoks mõeldud modifikatsiooni Moskvitš-412P ning taksoautot Moskvitš-412Т. Samuti olid olemas modifikatsioonid „K“ (kokkumonteerimata autoosade komplekt) ja „I“ (vastas Šveitsi passiivse ohutuse normidele). Pärast 1969. aasta detsembris toimunud moderniseerimist said kõik need modifikatsioonid indeksile juurde tähed „IE“.
Moskvitše-412 pandi kokku ka Bulgaarias Loveči linnas asuvas tehases, kus selleks kasutati Nõukogude Liidust tarnitud autoosade komplekte – foto 3, foto 4.

1968. aastal osales Moskvitš-412 London-Sidney rallil, kus NSVL-i koondis saavutas neil autodel meeskondlikus kokkuvõttes neljanda koha – foto 5, foto 6, foto 7, foto 8, foto 9, foto 10, foto 11, foto 12, foto 13, foto 14, foto 15, foto 16, foto 17, foto 18, foto 19, foto 20, foto 21, foto 22.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash