Moskvitš-402

Москвич-402

Moskva Väikeautode Tehase MZMA (Московский завод малолитражных автомобилей, МЗМА) konstruktorid alustasid uue sõiduauto jaoks keremudeli „425“ projekteerimisega 1950. aastal, esimene katseeksemplar aga valmis juba 1951. aasta keskpaigaks. Tolleaegsete reeglite kohaselt anti autole indeks „402-425“, milles esimene number tähistas mootori mudelit, teine aga kere mudelit. Huvitaval kombel kandsid hiljem kõik sedaanid kaubanduslikku nimetust Moskvitš-402 (kusjuures konstruktoritööde dokumentatsioonis märgiti ikkagi ka kere mudel), aga kõik selle perekonna modifikatsioonid (universaalkerega, täisveoline sedaan, täisveoline universaalkerega) kandsid kere mudeli indeksit ilma mootori mudeli tähiseta.
Auto peakonstruktoriks sai neljakümne kolme aastane Aleksandr Fjodorovitš Andronov. Uue sõiduauto projekteerimiseks kutsuti MZMA-sse igalt poolt autoinsenere. Gorki Autotehasest GAZ (Горьковский автомобильный завод, ГАЗ) tulid MZMA-sse üle B. D. Kirsanov, L. I. Belkin ja J. M. Nemtsov. J. V. Stalini nim. 1. Riiklikust Autotehasest ZiS (1-й государственный автомобильный завод имени И. В. Сталина, ЗиС) tulid I. A. Gladilin, S. D. Tšurazov, A. M. Žerjadin ja K. I. Faibissovitš. Moskva Mootorrattatehasest (Московский мотоциклетный завод) saabus mootorikonstruktor I. I. Okunjov.
Uue Moskvitši väljatöötamiseks ostis tehas kuus sama klassi välismaist seeriatoodetud autot, et neid põhjalikult uurida ja katsetada: Itaaliast Fiat-1100 ja Lancia Aurelia, Prantsusmaalt Simca Aronde ja Citroen 2CV, Inglismaalt Hillman Minx, Ford Consul ja Javelin Jovett ning Saksamaalt Ford Taunus 12M. Samas ei võetud ühtegi neist autodest puhtal kujul prototüübiks, kuigi neis kasutatud tehnilised lahendused andsid kahtlemata tõuke täiesti uue originaal-konstruktsiooniga sõiduauto loomisele.
Kere kõverjooneliste välispaneelide kohta välja töötatud jooniste alusel valmistati GAZ-i instrumentaaltsehhis stantsimaatriksid. Nende abil tehti proovipaneelid, mida seejärel kohandati ja korrigeeriti ning lõpptulemusena pandi kokku mudeli „402-425“ seitse katseeksemplari, mis erinesid üksteisest mõningate detailide poolest. Neil olid erineva konfiguratsiooniga ja erinevas tehnikas valmistatud radiaatorivõred, katusekonstruktsioonid ja palju muud. Kõiki neid sõidukeid katsetati igakülgselt. Tol ajal polnud Dimitrovi katsepolügooni veel olemas ja katsetused viidi läbi üldkasutatavatel teedel – (foto 1, foto 2, foto 3, foto 4, foto 5, foto 6, foto 7, foto 8, foto 9, foto 10, foto 11, foto 12, foto 13, foto 14, foto 15). Ühte kolmest Moskvitš–402 katseeksemplarist, mis läbis 1955. aasta veebruaris riiklikud katsetused, näidati ka Rahvamajandussaavutuste Näitusel.
Esimene seeriaviisiline eksemplar lasti välja 20. aprillil 1956. Seeriatoodetud sõidukitel oli teistsugune radiaatorivõre kujundus (võrreldes prototüüpidega), tagauksel kroomitud detail ja katusel vihmaveerenn. Moskvitš-402 salong oli palju ruumikam ja mugavam kui oli olnud varasematel mudelitel ning sinna mahtusid kenasti ära viis inimest. Esiistmed olid reguleeritavad, nende seljatugesid sai tahapoole alla lasta.
Uuele mudelile paigaldati täiskumer esiklaas ja tagaklaas, hüdraulilised teleskoop-amortisaatorid ja kahe kodaraga rool. Autol oli õõtshoobade ja vedrudega esivedrustus, mis hõlmas ka kahepoolse toimega teleskoop-amortisaatoreid ja ristisuunalise kõikumise stabilisaatorit. Samuti kasutati ujuvate (isereguleeruvate) pidurikingadega trummelpidureid. Salongiküte ja tuuleklaasile kuuma õhu puhumise võimalus tegid selle auto mugavamaks kui olid olnud mudelid „400“ ja „401“. Ukselukud toimisid nupuvajutusega, pagasiruumi kaas oli samuti lukustatav (see lukk avati spetsiaalse hoovaga, mis asus diivantüüpi tagaistme alumises osas – sellele pääses ligi, avades vasakpoolse tagaukse, samuti suutis pagasiruumi ilma uksi avamata lahti teha vasakul taga istuv reisija, kuigi teatavate raskustega, kusjuures koos pagasiruumi kaanega tõusis üles ka numbrimärk, mis muidu varjas bensiinipaagi korki – nii polnud võimalik sõidukit tankida ega ka lihtsalt bensiini varastada, kui ei istutud rooli taha). Käigukast oli pikendusega. Sõiduki standardvarustusse kuulusid raadiovastuvõtja, küttesüsteem, tuuleklaasi soojendus, aga ka suunatulede automaatne väljalülitumine rooli algasendisse naasmisel (otse sõitmisel). Elektriseadmed töötasid 12 voldil erinevalt varasemate mudelite 6-voldist.
Nendel aastatel olid tehase võimalused väga piiratud. Nagu eelpool mainitud, valmistas Moskvitši suurte kerepaneelide stantsimaatriksid peamiselt Gorki Autotehase instrumentaaltsehh. Ka uue mootori tootmist ei olnud võimalik MZMA tehases käima panna, sest selleks oleks vaja läinud uusi tehnoloogilisi seadmeid, aga nende ostmiseks polnud valuutat. Lisaks mootorile sai uus mudel Moskvitšilt-401 ka käigukasti ja tagasilla.
„402“-se mudeli peamiseks puuduseks võib lugeda eelkäijalt päranduseks saadud nõrka ja moraalselt vananenud alumise klapipaigutusega mootorit, mille konstruktsioon pärines lausa 30-ndate aastate keskelt. Põhimõtteliselt uue ülemise klapipaigutusega mootori tootmine oli majanduslikel põhjustel võimatu (hiljem läks seeriatootmisse mootor Moskvitš-407, mis põhines ikka tolsamal mudelil Moskvitš-401, kuid sellel oli ülemise klapipaigutusega silindripea ja veel mõned täiustused). Moskvitš-402 varustati alumise klapipaigutusega mootoriga, mille töömaht oli 1220 cm³ ja võimsus töökiirusel 4200 p/min oli 35 hj. Auto tippkiiruseks oli 110 km/h. Kütusekulu oli 9 liitrit bensiini sajale kilomeetrile.
Moskvitš-402 seeriaviisiline tootmine lõpetati 1958. aasta mais, mil hakati tootma uut mudelit täiustatud mootoriga Moskvitš-407.
Kolme aasta jooksul toodeti sedaankerega seeriaviisilisi Moskvitše–402 ja selle erinevaid modifikatsioone – taksosid, meditsiiniteenistuse autosid, käsijuhtimisega variante – kokku 87 658 eksemplari.

Tehnilised andmed:
Veolisus – 4х2
Kohti – 4
Mootor – töömaht 1220 cm³; võimsus – 35hj töökiirusel 4200 p/min
Klapimehhanism – SV
Käikude arv – 3
Rehvimõõtmed – 5.60 – 15
Sõiduki mõõtmed: pikkus – 4055 mm, laius – 1540 mm, kõrgus – 1560 mm, teljevahe – 2370 mm
Kaal koos varustusega – 980 kg
Tippkiirus – 105 km/h
Kiirendus 0-80 km/h – 28,5 sek


Märkasid viga? Anna sellest meile teada