Moskvitš-3-5-6

Москвич-3-5-6

1975. aastal pandi kokku järjekordne prototüüp, seekord „3-5-6“, mis erines mudelist „3-5-5“ täiesti uue salongi poolest, mille välja töötamisel kasutati esmakordselt Nõukogude Liidus täismõõdus maketti. Samuti oli sõidukil automaatkäigukast firmalt Borg-Warner ning teistsugune kerekuju. Käiguvõimeline prototüüp värviti tumeroheliseks metallikuks ja sellel oli 1,8 liitrine kahe Zenith karburaatoriga mootor (võimsus 103 hj). Autotehase eksisteerimise ajal hoiti seda eksemplari ettevõtte ОАО Moskvitš  muuseumis, praegu aga näidatakse ajakirja „AutoRevüü“ („АвтоРевю“) kollektsioonis (fotol paremal).

Tuleb märkida, et seeria „3-5“ autod oleksid esialgu planeeritud ajal (1973-1975) toodetutena kujutanud endast vastet oma välismaistele analoogidele ning oleksid olnud loogiliseks jätkuks autotehase XX sajandi 70-ndate aastate mudelite reale. Peamisteks põhjusteks, miks need sõidukid seeriatootmisse ei jõudnud, olid peakonstruktori A. Andronovi pensionile minek (ja sellele järgnenud tehase juhtkonna korduv „kaadrivahetus“), aga ka antud tööstusharu ministeeriumis kujunenud negatiivne hoiak selle seeria autode suhtes. Pealegi arenes kõnealuse seeria väljatöötamise ajal maailma autotööstus edasi ja seetõttu alustati 1975. aastal tööd põhimõtteliselt uue perspektiivsete Moskvitšide seeria kallal, milles mudelite tähistused algasid uuesti ühest, sümboliseerides loobumist eelmise seeria „3-5“ pärandist. Selleks oli seeria „S“, mille esimeseks mudeliks sai „S1“. Ikka veel toodetav perekond Moskvitš-412 kujundati aga uuendamiseks ümber ning selle tulemusena hakati tootma perekonda Moskvitš-2140.