Moskvitš-3-5-2

Москвич-3-5-2

XX sajandi 60-ndate aastate lõpuks olid seeriatoodetud Moskvitšid mugavuse ja keredisaini koha pealt vanaks jäänud, võrreldes Togliatti tehases toomiseks ettevalmistatava mudeliga VAZ-2101 (Fiat-124). Sellega seoses võttis Leninliku Komsomoli nim. Autotehase AZLK (Автомобильный завод им. Ленинского Комсомола, АЗЛК) juhatus vastu otsuse hakata projekteerima perspektiivset sõiduautot, mis kasutaks äsja seeriatootmisse antud mootorit UZAM-412. Toda mootorit paigaldati autole Moskvitš-412 ja sellest pidi saama esimene mudel terves mootorite perekonnas töömahtudega 1500-1800 cm³. Esialgu planeeriti uue auto seeriatootmise algus aastatele 1973-1975 (siit tulenes ka seeria tähistus „3-5“). Kuna aga tolle auto toomine osutus ebaotstarbekaks, sest auto oleks dubleerinud sama klassi VAZ mudelit, siis pidi uus põlvkond Moskvitšeid hõlmama keskmise klassi väikese alumise grupi ülemise osa (kaasaegne „D“ klass), s.t. sobituma VAZ-i ja GAZ-i sõiduautode vahele.

Selle seeria esimeseks autoks sai 1967. aasta kevadel projekteerimisse jõudnud ja 1970. aastal valmis ehitatud sedaankerega prototüüp „3-5-2“. Väliselt kujutas see auto endast põhimõtteliselt 200 mm pikemaks ja 100 mm laiemaks tehtud mudelit Moskvitš-408. Nagu meenutas I. A. Zaitsev, nägi A. A. Andronov, üks auto disaineritest ja tolleaegne Moskva Väikeautode Tehase MZMA (Московский завод малолитражных автомобилей, МЗМА) peakonstruktor tulevast sõidukit vaimusilmas just mudeli „408/412“ suurendatud kerena, kuna luges toda disaini iseenesest piisavaks ja küllalt originaalseks.

1970. aastal kokkupandud käiguvõimeline eksemplar oli Zaitsevi arvates juba loomise hetkel vananenud. Ilmselgelt oli vaja täiesti uusi ideid ja lahendusi, mida projekteerijad püüdsid luua mudelis „3-5-5“.