Moskvitš-2140

Москвич-2140

Autot „Moskvitš-2140“ toodeti aastatel 1976 kuni 1988 ja see kujutas endast suuresti ümberkujundatud eelkäijat „Moskvitš-412“. Põhimõtteliselt uued väljatöötatud mudelid (seeriatest 3-5 ja С – „Moskvitši“ ja „Volga“ vahepealse klassina) ei jõudnud mitmetel põhjustel seeriatootmisse, seetõttu hakati moderniseerima olemasolevaid mudeleid ja seda korraga kahe perekonnana – „Moskvitš-1500“ ja „Moskvitš-1360“, mis olid loogiliseks jätkuks hästi tuntud ja kaua toodetud mudelitele „Moskvitš-412“ ja „Moskvitš-408“. Mõlema baassõiduki seadmed ja osad planeeriti identsetena, välja arvatud mootor, sidur ja käigukast. „Moskvitš-2140“ sai mootori UZAM-412.

Mudel „2140“ sai „Moskvitšiga-412“ võrreldes moderniseeritud kere, millel oli kaasaegsem esiosa ja tagaosa kujundus ning uued tuled. Lisaks varustati „Moskvitš-2140“ rahvusvahelistele ohutusstandarditele vastavate eesmiste ketaspiduritega, mille klotsidel oli kaks paari töösilindreid, ning vaakum-pidurivõimendiga. Uuendati ka salongi, kus hakkasid olema liiklusõnnetuste puhul ohutu esipaneel ja rool, samuti kaasaegsed juhtseadised ja peatugedega istmed. Salongi polstriks võis olla kunstnahk või lihtsalt velvet (näiteks täismust, tumehall mustaga, bordoopunane vaarikaroosaga, tumeroheline malahhiiditooniga jne.). Suunatulede süsteemile lisati avariitulede funktsioon. Stopptuled ja suunatuled põlesid päeval eredamalt ja öösel nõrgemalt, et mitte taga sõitvaid juhte pimestada. Seejuures toimus tulede öörežiimile lülitumine automaatselt, kui autol lähituled sisse lülitati.

1982. aastal muutus perekonda „Moskvitš-412“ kuuluvate autode välimus veidi: kadusid esiuste õhuaknad, samuti kadus pagasist must põrand, tagumised alumised ehisliistud muutusid lühemaks (kuna numbrimärkide kuju muutus – edaspidi hakati kasutama pikemaid nelinurkseid numbrimärke), jäeti ära tagumine tahvlike kirjaga „1500“ ja poritiibadel asunud kiri „MOSKVITCH 1500“, taga asendati kiri kroomitud plastikust venekeelse variandiga, radiaatorivõre muutus märgatavalt (kadus kant ja embleem tähtedega „АЗЛК“), väljatõmbevõred tagumistel poritiibadel muutusid, põrkeraudade nurgad tehti plastmassist (kuigi mitte kohe, vaid mõne aja pärast), samuti muudeti rooli (hakati paigaldama mudelilt „2140SL“ pärinevat rooli). Lisaks asendati juba enne 1980. aastat põrkeraua metallist kihvad polüuretaanist analoogidega.

Kuna autotehase toodangu kvaliteet oli järsult langenud, siis ei olnud selle auto järele siseturul kuigi suurt nõudlust ja ka välisturgudele tarniti neid vähese nõudluse tõttu väga piiratud kogustes. Mis puudutas siseturgu, siis seal toimuv järk-järguline küllastumine „Žigulide“ masstootmise tõttu ning sõiduautode ülikõrged jaehinnad ja perekonna „Moskvitš-2140“ autode jätkuvalt madal koostetööde kvaliteet tõid kaasa „Moskvitšide“ nõudluse katastroofilise languse. Näiteks 1984. aastal jäi 90% tehase toodangust valmistoodete platsidele seisma. Siinjuures on tähelepanuväärne, et „Moskvitšide“ hulk hakkas vähenema juba XX sajandi 90-ndate aastate keskel – näiteks Moskvas kahaneb seda marki autode arv pärast 2000. aastat keskmiselt 15% aastas (selles on kahtlemata suur panus ka varuosade defitsiidil ja nende kõrgel hinnal).

„Moskvitš-2140“ pandi nõukogude komplektidest kokku ka Bulgaarias, Loveči linnas. Samuti tasub äramärkimist, et mõned Euroopa edasimüüjad paigaldasid „Moskvitš-2140“ eksporteksemplaridele diiselmootorid – foto 1.

„Moskvitšide-2140“ tootmine lõpetati 1988. aasta juulis Leninliku Komsomoli nim. Autotehase AZLK (Автомобильный завод им. Ленинского Комсомола, АЗЛК) direktori Poljakovi isiklikul käsul, eesmärgiga kiirendada uue esiveolise mudeli „Moskvitš-2141“ masstootmist.

 

 

 

 

,

Märkasid viga? Anna sellest meile teada