KIM-10-50

КИМ-10-50

1939. aasta jaanuaris võttis Keskmise Masinaehituse Rahvakomissariaadi alla kuuluv Autotööstuse Peajuhatus vastu otsuse organiseerida Kommunistliku Noorsoointernatsionaali nimelises Moskva autotehases KIM (Московский автомобильный завод имени Коммунистического Интернационала молодежи, КИМ) väikese litraažiga sõiduautode tootmine. Prototüübiks võeti Inglise auto Ford Prefect. Samas oli tolle auto kere juba üsna vananenud väljanägemisega, nii et seda tuli muuta.

Kõiki mootori ja šassiiga seotud projekteerimistöid juhtis NAMI (Autode ja Mootorite Tsentraalne Teaduslik Uurimisinstituut – Центральный научно-исследовательский автомобильный и автомоторный институт, НАМИ) konstruktorite grupp, mille juhatajaks oli Andrei Nikolajevitš Ostrovtsev (1939. aasta aprillis sai temast KIM-i peakonstruktor). Kere projekteerimiseks korraldati konkurss, millel sai esikoha Gorki kunstniku ja konstruktori V. Brodski loodud mudel. Selle mudeli järgi koostati USA-s firmas BUDD kere joonised ja valmistati stantsimaatriksid. Samas jättis Ameerika firma kasutamine auto KIM-10 joonistele oma jälje: paljud mõõdud ei olnud enam „ümmargused“ (näiteks 75 mm asemele tuli 76,2 mm), kuna need tuli „ümmargustest“ tollidest meetermõõdustikku ümber arvutada. Koordinaatide võrgustiku üks peajoontest asub eesmisel kere ja mootorikambri vahelisel piiril ning seetõttu ei ühti nulljoon esirataste teljega. Edasine kere valmistamine tehti ülesandeks Gorki Autotehasele GAZ (Горьковский автомобильный завод, ГАЗ). Stantsitoorikud, õõtshoovad ja raamid pidi tegema J. V. Stalini nim. 1. Riiklik Autotehas ZiS (1-й государственный автомобильный завод имени И. В. Сталина, ЗиС). Kokku pidid sõiduki KIM-10-50 tootmises osalema 42 ettevõtet. Uut toodangut kästi välja anda kuni 50 000 eksemplari aastas ja sellised mahud pidi saavutatama väga lühikese ajaga.

Juba 25. aprillil 1940 pandi kokku kaheukselise KIM-10-50 esimesed katseeksemplarid – kolm neist osalesid 1. mai demonstratsioonil Moskvas Punasel Väljakul.

KIM-10-50 kere oli poolkandvat tüüpi, olles kinnitatud väga kergele raamile, mis kandis koormusi koos kerega. Kaheukselist keret oli lihtne ja odav toota. Külguksed tehti väga laiad, et võimaldada ka tagumistele istmetele pääsemist, esiistmete seljatoed aga olid ettepoole maha pööratavad.

KIM-10-50 kere juures oli palju uudset. Sellel puudus väline aste, mis oli teistel sõiduautodel. Esiklaas polnud lame, vaid koosnes kahest osast, mis paiknesid omavahel nurga all. Autol KIM-10-50 kasutati esimest korda Nõukogude Liidu autotööstuse ajaloos alligaatori tüüpi kapotti (nagu seda hiljem kasutati ka „Pobedadel“) samas, kui tol ajal levinud kapottidel olid ülestõstetavad küljed. Auto salongis oli kell, mida tol ajal võis kohata ainult kõrgeima klassi sõidukites. Varuratas paiknes horisontaalselt kere tagaosas, pagasiruumi all asuvas spetsiaalses nišis. Mudelile KIM-10-50 paigaldati kõrgete ülekandepöörete sünkronisaatorid, mida oli kasutatud ka autol ZiS-101. Veel tasuks uuendustest ära mainida mootori väntvõlli õhukeseseinalisi kahekihilisi kuullaagrisisusid, süüte ajastuse tsentrifugaal-automaatikat ning klaasipuhastit, mis töötas mootori sisselasketorus tekkiva alarõhu toimel.

Mootor ja šassii olid lihtsad, odavad ja kauakestvad. Alumise klapipaigutusega mootor, rataste sõltuv vedrustus kahel ristisuunalisel õõtshooval, trummelpidurite mehhaaniline ajam ja eraldiseisev raam olid tol ajal kasutusel paljudes väikese litraažiga autodes. Rataste veljed olid ventilatsiooniavadega (äärikutega) ja üsnagi suurte ilukilpidega, millele stantsiti ja värviti punaseks süvistatud tähed „КИМ“.

Selle mudeli tootmise ärajätmise põhjuste kohta on liikvel mitu versiooni. Üks neist ütleb, et kangelased, kellele KIM autode esimesed eksemplarid anti, nägid sõiduki tehniliste puudustega kurja vaeva. Teise versiooni kohaselt oli kõiges süüdi väljaande „Izvestija“ („Известия“) ajakirjanik, kes 1940. aasta sügisel tehases käis. Pärast tehase külastust kirjutas ta artikli tootmise alustamise kohta, kuid tegelikult ei olnud sõiduk tolleks hetkeks üldse tootmiseks valmis. Stalin nõudis sõiduki ülevaatamist, olles üllatunud, et valmistatakse ette uue mudeli väljalaskmist, mis polegi tema heakskiitu saanud. Räägitakse, et ülevaatuse ajal istus riigijuht esiistmele ja tegi tehase esindajatele ettepaneku talle seltsi pakkuda. Kui aga autojuht tahtis lasta neil tagaistmele pugeda, peatas kõrval istuv Stalin ta sõnadega: „Istuge, seltsimees.“ See oli autole surmaotsus ja autorite argumendid kaheukselise kere kasulikkuse kohta ei suutnud enam midagi muuta. Öeldakse, et just selle sündmuse järel tõmmati KIM-10-50 modifikatsioonidele kriips peale, GAZ-is aga projekteeriti kiiresti uus neljaukseline kere, mis sai tähistuseks KIM-10-52 (Selle mudeli seeriaviisilise tootmise alustamist segas sõda, aga juba valmis stantsitud ligikaudu viiesajast komplektist pandi siiski autod kokku. Enamikus olid need sedaanid, kuigi peale nende valmistas tehas ka väikese arvu lahtisi autosid KIM-10-51. Samuti on huvitav fakt, et 1945. aastal pandi väike partii neid autosid kokku Uljanovskis – kümme eksemplari).

KIM-10-50 esimestel katseeksemplaridel olid voolujoonelise kujuga tuled, mis paiknesid eesmistel poritiibadel kronsteinide küljes – foto 1, foto 2. Muide, just need autod osalesidki 1945. aasta 1. mai demonstratsioonil. Seeriatoodetud autodele jäi katseeksemplaride kere, poritiibade, kapoti ja radiaatorivõre kuju, kuid tuled paigaldati esipaneelile, nagu  hilisematel autodel Moskvitš-400-420. Suunanäitamiseks kasutati väikesi väljaliikuvaid semafore. Uksehinged ulatusid kerepinnast eemale. Väga lihtsa kujuga põrkerauad kinnitati kolme klambriga vedrustuse plaatidele. Eesmise põrkeraua keskosas oli ava starterivända jaoks. Udutulesid ei olnud, nende asemel kasutati tuledes paiknevaid täiendavaid pirne. Autod KIM-10-50 värviti erepunaseks, mustaks, hallikasroheliseks või tumeroheliseks. Polster oli beežist kangast.

Sellest mudelist on järele jäänud vaid kokku kuus eksemplari. Suurepäraselt säilinud KIM-10-50 (sellel on isegi enne sõda toodetud rehvid ja aku) asub Leninliku Komsomoli nim. autotehase AZLK (Автомобильный завод им. Ленинского Комсомола, АЗЛК) muuseumis.

 

Tehnilised andmed:
Väljalaskeaastad: 1940 – 1941, 1945
Veolisus: 4×2
Mootor: 30  hj / 4000 p/min, neljatsükliline, neljataktiline, 1172 cm³
Pikkus: 3960 mm, laius: 1480 mm, kõrgus: 1650 mm
Teljevahe: 2385 mm
Kliirens: 210 mm
Rattavahe ees: 1145 mm
Rattavahe taga: 1145 mm
Pöörderaadius: 6,3 m
Silindri läbimõõt / kolvikäigu pikkus: 63,5/92,5 mm
Kompressioon: 5,75 : 1
Karburaator: MЛ-1
Käigukast: 3 käiku
Kaal ilma koormata: 840 kg
Tippkiirus: 90 km/h
Rehvide mõõtmed: 5,00-16 tolli
Kütusepaagi maht: 32 liitrit
Kütusekulu: 9 l / 100 km

 

 

 

 

 

 

Tootjad vasakult paremale: “Moscow-models” (Moskva, Venemaa), “Ruskii Variant” (Moskva, Venemaa), “Kimmerija” (Herson, Ukraina), “Fv-Cars” (Belgorod, Venemaa), “AGD” (Kaliningrad, Venemaa)


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash