ZIL-157

ЗИЛ-157

Seeriad: ZIL-157 (1958-61 a), ZIL-157K (1961-78 a), ZIL-157KD (1978-82 a). ZIL-157-t, ZIS-151 põhjaliku moderniseerimise tulemust, hakati seeriaviisiliselt valmistama alates 1958. aastast. Peamiseks uuenduseks auto konstruktsioonis oli rehvides tsentraalse õhurõhu reguleerimise süsteemi kasutamine (oluline on ära märkida, et seeriaautodel oli juurdepumpamine kohe sisemine, aga katseeksemplaridel oli väline juurdepumpamise süsteem, mis oli analoogiline sellega, mida kasutati BTR-152-l kuni 1958. aastani). Auto sai ka uue võimsama (104 hj) mootori. Kõik auto rattad on vedavad ühekordsed suurendatud diameetriga rattad. Esirataste vedu on välja lülitatav. Esisilla vedrustus on sõltuv lehtvedrudel. Esirattaveo skeemi on lülitatud võrdsete nurkkiirustega šarniirid. Tagarataste vedrustus on kahe pikivedru ja kuue reaktiivvardaga sõltuv balanssiirvedrustus. Auto jõuülekande koosseisu on lülitatud kaheastmeline jaotuskast, millel on kolm väljundit – kõigile vedavatele sildadele.

1961. aastal veoauto moderniseeriti – suuremaks muutus mootori võimsus (109 hj), muudeti jõuülekannet. Moderniseeritud näidis sai tähiseks ZIL-157K. Seitsmekümnendate aastate alguses kaotati tuuleklaasi lahtikäiv vasak pool.

1978. aastal nägi ilmavalgust modifikatsioon ZIL-157KD, mis oli varustatud vähendatud töömahuga mootoriga, mille konstruktsioon oli terve rea sõlmede osas unifitseeritud ZIL-130 mootoriga.

Auto seeriatootmine jätkus kuni 1982. aastani (mõningatel andmetel väikeseeriatena kuni 1988. aastani), kolmekümne aasta vältel – paralleelselt uue veoauto ZIL-131 tootmisega.

ZIL-157-t lasti välja standardsetes madelauto sõjaväevariantides (ZIL-157, ZIL-157K ja ZIL-157KD), sadulveoki (ZIL-157V, ZIL-157KV) ja šassiina. Osale autodest paigaldati vints, varjestatud elektriseadmed, toodeti eksportmodifikatsioone mitmesuguste kliimatüüpidega riikidele. Kõik konveierilt väljuvad autod värviti standardsesse tumerohelisse värvi, presentkatte värv – tumeroheline. Veoautosid toodeti kahte tüüpi platvormiga – sõjaväetüüpi (nagu on kujutatud fotol), lahtikäiva tagaluugi ja lahtikäivate külgmiste pinkide, kaarte ja presentkattega, ja transporditüüpi analoogiliselt ZIL-130 platvormile.

Tervet rida uue veoauto sõlmi kasutati soomustransportööri BTR-152 moderniseerimisel. Veel 1955. aastal loodi selle modifikatsioon BTR-152V, mis oli varustatud rehvides õhurõhu tsentraliseeritud reguleerimise süsteemiga, kusjuures nimetatud süsteemi torud paigutati korpusest väljapoole. 1959. aastal ehitati BTR-152V1, mis erines oma eelkäijast täiuslikuma õhu rehvidesse toimetamise süsteemi pooles, mis ei allu liikumisel võimalikele kahjustustele kontakti tõttu mitmesuguste kohalike esemetega.

Peale vahetu ZIL-i toodeti autosid ZIL-157K ja ZIL-157KD tehases UAMZ 1977-1991 a. jooksul. Autod, mida toodeti alates 80-ndate lõpust, eristusid oma eelkäijatest kaitsevõrede puudumise poolest laternate ees ja täiuslikuma valgustehnika poolest. Mõtištši masinaehitustehas tootis alates 1989. aastast nende baasil kallurautot ZIL-MMZ-4510, mis oli varustatud kallurmehhanismiga metallkastiga ning oli paljudes elementides unifitseeritud kallurautoga ZIL-MMZ-4505.

 

 

 

 

Mudeli tootja “Sarlab”

 

 

 

 

Mudeli tootja “ALF”

Tootjad            “Uralskii Sokol”                              “Uralskii Sokol”                                                      “AGD”

Vasakpoolse mudeli valmistasid meistrid Zamjatin ja Kazantsev. Parempoolne mudel valmistati firmas “Sarlab”.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada