ZIL-135P

ЗИЛ-135П


Dessandi transpordi amfiibauto ZIL-135P loodi 1965. aasta veebruaris ZIL-135K šassii baasil. Niisuguse transpordivahendi loomise esialgne idee, mis loodi Nõukogude armee inseneriüksuste huvides, seisnes iseliikuva pontooni loomises ülesõitude kohale toimetamiseks. Kuid tööde käigus kontseptsioon muutus ning auto hakkas sisuliselt kujutama enesest dessandi transpordimasinat või isegi mingis ulatuses universaalset pääste-transpordivahendit, olgu peale, et väga kohmakat.

Autol oli kandev vett väljasuruv korpus, mis loodi polüester-klaasplastikust esmakordselt maailmas niisuguseks otstarbeks. Klaasplastikust olid tehtud nii väline kui ka sisemine vooderdis, aga nendevaheline ruum oli parema ujuvuse tagamiseks täidetud vahtplastiga. Ekipaaži kabiin (ekipaaž 2 inimest) paiknes korpuse ninaosas, kauba- ja reisijatesektsioon (mahutasid 22 dessantväelast või veost massiga kuni 5 tonni) – keskmises, mootorisektsioon aga tagaosas. Klaasplastikust korpus võimaldas mitte muret tunda selle korrosiooni pärast. Korpuse konstruktsioonimaterjali iseärasuseks oli ka asjaolu, et vesi, isegi rebitud kildvigastuse korral, ei tungi korpusesse katkematu joana, vaid lekib tilkhaaval. Samal ajal näiteks soomustransportööride PTS-65 õhukesest lehtterasest korpused täitusid analoogse vigastuse korral veega nii kiiresti, et veepumbad ei saanud selle välja pumpamisega hakkama.

Korpus töötati välja A. N. Krõlovi nimelises teadusliku uurimise instituudis ja sai niivõrd edukad parameetrid, et ujudes arendas amfiibauto kiirust kuni 16,4 km/h (mööda maanteed liikumisel – kuni 65 km/h ) – mis oli niisugust tüüpi ujuvautode rekord!

Vee peal toimus liikumine kahe 700 mm diameetriga sõukruvi abil, mis olid paigaldatud spetsiaalsetesse pööratavatesse rõngasotsikutesse, mida koos sõukruvidega sai horisontaaltasapinnas pöörata, kusjuures vee peal juhitavuse parandamiseks suutsid pöörduda nii ühes ja samas suunas kui ka erinevates suundades. Kuival maal liikudes koristati sõukruvid ahtris olevasse spetsiaalsesse nišši. Märgime, et ZIL-135P amfiibkäituri niinimetatud tõukejõu kasutegur (veetakistuse ületamiseks kulutatava võimsuse suhe masina pukseerimisel sõukruvideni viidud võimsusesse) saavutas ebatavaliselt suure väärtuse — 0,48, samal ajal, kui nende aastate välismaistel seeria-amfiibidel moodustas see 0,12-0,22, aga Ameerika eksperimentaalamfiibidel viidi see alles võrdlemisi hiljuti 0.24-ni (tasub veel kord alla kriipsutada, et kaks korda suurem kasutegur saavutati nõukogude masinal juba XX sajandi 60-ndate aastate keskel!). Sõukruvide tinglik energeetiline koormatavus moodustas 344,5 kWh/m². Maksimaalne eriveojõud sildumiskohtadel, mis on jagatud kogu mootorite võimsusega, on võrdne 0,118 kN/kW, aga eriveojõud sildumiskohtadel, mis on jagatud kogu sõukruvide summaarse hüdraulilise pindalaga – 40,81 kN/m².

Amfiibauto mootorisektsioonis paiknesid kaks mootorit ZIL-375Ja, millede võimsuse jaotamine toimus pardaskeemi järgi, GMP kaudu külgreduktoritelt ja rattareduktoritelt ratastele. Esi- ja tagatelje rattad (rehvimõõt – 16.00-20”) olid tehtud pööratavateks. Autol puudus elastne vedrustus – selle funktsioone täitsid elastsete madalate surverehvidega rattad. Nagu kõigil 135-e perekonna autodel, oli ZIL-135P-l olemas rehvides õhurõhu tsentraliseeritud reguleerimise süsteem. Kahe keskmise silla rattanišid olid kaetud mahavõetavate kaantega.

Ehitati kõigest üks (mõnikord võib kohata viiteid kahe eksemplari ehitamise kohta) eksemplar autot ZIL-135P. Auto läbis edukalt kõik talle määratud katsetused, sealhulgas Balti ja Põhjamerel (katsetuste käigus Balti merel toimus kurioosne juhtum: ühest liivaluitest ei suutnud üles sõita tank T-55, kaevudes roomikutega liiva sisse ja istus lõppude-lõpuks põhja peale kinni, аga ZIL-135P mitte üksnes ei tõusnud nõlvast üles, vaid tegi ka võiduringi ümber liivasse mähkunud tanki). Amfiibauto täismassiga 20 t suutis maha sõita transpordilaevalt merre viiepallise lainetuse juures ning liikuda edasi keset mõõduka paksusega jäätükke. Autol olid head meresõiduomadused, kaasa arvatud laine peale tõusvus. Auto suutis kaldaäärsesse vette sisenemisel ületada laineid kõrgusega kuni 3 meetrit (auto kõrgus kabiini juures 3.2 m). Merekindluse tõstmiseks oli autol koos veosega ujuvuse varu ligikaudu 90%. Veeärastusseadmete etteandmine toimus tasemel 1400 l/min.

Seeriaviisiliselt käesolevat autot ei ole valmistatud. Põhiline põhjus – auto vastu huvi kadumine NSVL relvajõudude poolt, aga päästeotstarbeks oli juba valmis kompleks PEU-1, mis oli projekteeritud märksa elegantsemalt, arvestades kõiki eelnenud katseautode juures tehtud vigu ja valearvestusi, kaasa arvatud ZIL-135P.

 

 

 

 

 

 

 

.

 


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash