ZIL-135K

ЗИЛ-135К

ZIL-135K (juhtiv konstruktor J.V.Balašov), mille näidismakett loodi ZIL-i konstrueerimisbüroos 1960. aasta maikuuks, sai ZIL-135E šassiisse kätketud ideede edasiarenduseks. Juba 1961. aasta jaanuaris lasti välja katsenäidis, mille katsetulemuste järgi lasti 1961. a. oktoobris välja väike katsetootmispartii. Esmakordselt esitleti seda autot, mis kandis enesel, lahingu-raketikompleksi 2K17 väljatulistamisseadeldist 2P20 tiibraketiga S-5 (FKR-2 – ?), avalikkusele 1961. a. 7. novembri sõjaväeparaadil Moskvas Punasel väljakul (fotol paremal). Vaatamata asjaolule, et näidati sisuliselt prototüüpe, midagi ligilähedast teiste riikide käsutuses sel ajal ei olnud.

ZIL-135K erines märgatavalt mudelist „135Е“ vajaduse tõttu sobituda väljatulistamisseadeldise gabariitmõõtmetega. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks viidi mootorisektsioon kabiini alla esimestest ratastest ettepoole, teljevahet aga suurendati kuni 7,5 meetrini (3,0+1,5+3,0 m 2,4+1,5+2,4 m asemel). Auto komplekteeriti kahe mootoriga ZIL-375Ja võimsusega 180 hj kumbki. Kumbki mootor käitas kardaanvõlliga oma hüdromehaanilist käigukasti, millelt pöördemoment külg- ja rattareduktorite kaudu kanti üle oma poordi ratastele.

Eraldi tuleb ära märkida 135K rattašassii kõrgeid läbivusparameetreid, mis saavutati keskmiste telgede lähendamise ja äärmiste telgede lahkuviimise arvel. Niisugune paigutusskeem võimaldas ületada märkimisväärse laiusega takistusi (auke, kraave jms). Samuti soodustas läbivust suurel määral mõõduga 16.00 -20” madalsurverehvide ja rehvides õhusurve tsentraliseeritud reguleerimissüsteemi kasutamine, mis võimaldas seda reguleerida juhi asukohast intervalliga 0,5-2 kg/cm².

Manööverdamisvõime parandamiseks tehti esi- ja tagatelgede rattad pööratavateks. Šassii iseärasuseks oli elastse vedrustuse puudumine selle klassikalises mõttes – selle rolli täitsid madalsurverehvid, seejuures oli ekipaaž kohustatud kinnitama turvavööd, et vältida traumasid mööda maastikku liikumisel galopeerimise (pikiõõtsumise) tõttu teatud liikumisrežiimidel.

Masin lasti kiiresti, 1961. a. lõpuks, rekordiliselt lühikese ajaga tootmisse BAZ-is, kusjuures hüdromehaaniline ülekanne juurutati „kõrgemalt poolt“ tulnud karmi käsu põhjal ZIL-i instrumentaaltsehhides tootmisse kõigest kolme kuuga – nähtus, mis oleks meie päevil mõeldamatu. Hüdromehaanilised 6-käigulised automaatkäigukastid töötasid välja konstruktorid V. I. Sokolovski ja S. F. Rumjantsev, kõigi tootmisaastate jooksul valmistati neid ligikaudu 300 tk. Konstruktiivselt olid need teostatud kolmekäigulise automaatkäigukasti ja sellega ühilduva kaheastmelise demultiplikaatori kujul.

Sõiduki maksimaalne kiirus oli 55 km/h. Klaasplastiku kasutamine kabiini konstruktsioonis ja tuuleklaasi tagurpidi kalle olid dikteeritud masina otstarbest: stantsitud teraskabiin ei pidanud vastu raketi stardil tekkivale reaktiivjoa löögiimpulsile.

1962. aastal anti ZIL-135K seeriatootmine üle Moskvast Brjanski autotehasele.