ZIL-133G

ЗИЛ-133Г

 

 

ZIL-133G1 lasti võrreldes ZIL-133 välja märkimisväärselt suuremal arvul ja erines sellest suurema teljevahe ja vastavalt veoplatvormi mõõtude poolest. Mudel 133G erines 133G1-st ühe bensiinipaagi ja kahe külgpoordi olemasolu poolest vastandina kahele bensiinipaagile ja kolmele külgpoordile ZIL-133G1-l. Samuti eksisteeris modifikatsioon kettata velgedel Kamaz-ilt.

ZIL-133 G2 – mudeli 133 G1 edasiarendus. Auto kandevõimet suurendati 10 tonnini. Välised erisused praktiliselt puudusid. Muuseas on kombeks eeldada, et kõik ZIL-133 G2 olid varustatud uut tüüpi radiaatorivõrega (vt. ZIL-130), kuigi autode ZIL-133 G1 viimased partiid jõudsid samuti saada uue vooderdise.

Peale selle eksisteerisid mudelid ZIL-133 G4 ja ZIL-133 G4А.

XX sajandi 70-ndate aastate lõpul projekteeriti ja valmistati ZIL-133 G1 baasil laoturite KSA-7 katseeksemplarid. Masina kandevõime oli 7 tonni. Auto tagasildadele paigaldati kaarkummid.

Esimestel KSA-7 katseeksemplaridel (fotol vasakul) olid külgluukidel kummalgi kuus jäikusribi. Edaspidi auto kere täiendati – muudeti poortide kaldnurka, jäikusribide arvu vähendati viieni (fotol paremal). Peale selle hakati autot komplekteerima kattepresendiga, mis hoiab väetisi õhuniiskuse mõju ja transpordil tuule käes laialipuistamise eest.

Vasakpoolse mudeli autost AC-40-(133G1)-181 on valmistanud töökoda “Skeil”, parempoolse mudeli (millegipärast ZIL-164 rehvidega) töökoda “Kimmerija”

Peab märkima, et selliseid autosid ei olnud tuletõrjes eriti palju. Suuremaid põhjusi oli kaks: liiga nõrk mootor sellise auto jaoks ja auto gabariidid, mis ei võimaldanud autot hoida standardses tuletõrje depoos.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash