ZIL-131

ЗИЛ-131

Fotodel vasakult paremale: 1958. aasta katsenäidis; eelseeria näidis; esimeste väljalaskeaastate auto – presentkattes on aknakesed, rattavelgedel poldid; lõplik variant.

Pärast mudeli “165″ edasiarendamise ebaotstarbekaks tunnistamist demonstreeriti 1958. a. üleliidulisel põllumajandusnäitusel uut, kõrgendatud läbivusega veoauto varianti, mis sai tähise ZIL-131 ja kabiini, mille sisustus pärines ZIL-130 tsiviilvariandilt (sel hetkel katsevariandilt). Paraku ei rahuldanud sõjaväelasi keerukad painutatud esitiivad ja ehitud radiaatori iluvõre, kuivõrd nende esialgsesse vormi tagasi viimine välitingimustes oleks nõudnud märkimisväärset ajakulu, seepärast sai seeriatootmisse lastud ZIL-131 lihtsad painutatud esitiivad ja samasuguse lihtsa radiaatori iluvõre.

1959. aastal viidi läbi uute veoautode tehasekatsetused, seejärel vastuvõtukatsetused, аga 1961-1962. aastatel pidi tehas tootmist peatamata üle minema autode ZIL-130 ja ZIL-131 väljalaskmisele. Kuid nagu see ZIL-i ajaloos tihti juhtus, lükati uue tehnika juurutamise tähtaegu kogu aeg edasi ja kui ZIL-130 hakati masstootmises valmistama alates 1964. a. oktoobrist, siis ZIL-131 tootmine juurutati alles 1966. aastal.

Autot ZIL-131 toodeti Moskva Lihatšjovi nimelises autotehases alates 1966. a. kuni 1986. a. Kast – allalastava tagaluugiga sõjaväe-tüüpi puitplatvorm, külgpoortide võrede külge on kinnitatud lahtiklapitavad pingid 16 istekoha jaoks, on olemas 8 istekohaga keskmine lahtivõetav pink, on ette nähtud kaarte ja presentkatte paigaldus. Põhihaagis – SMZ-8325 (sõjaväevariant).

Toodeti järgmisi auto põhivariante: madelautod (vintsiga ja ilma selleta), ekraneerimata elektriseadmetega auto ZIL-131А, sadulveok ZIL-131V, šassii mitmesuguste eriseadmete paigaldamiseks.

Alates 1986. aastast toodetakse moderniseeritud varianti ZIL-131N. ZIL-131N tootmine vahetult ZIL-i poolt lõpetati 1994. aastal seoses ZIL-4334 tootmise algusega, kuid UAMZ-is, mis traditsiooniliselt valmistab autosid ZIL, jätkub ZIL-131N tootmine tänase päevani.

Fotol paremal auto, mis kuulus SDV-s paiknenud lääne väegrupile.

Huvitav detail ZIL-131 „afganistani” minevikust (nüüd aga ka „tšetšeeni” olevikust: kolonnide katmiseks seadmestati osa sõjaväe veoautosid (mitte üksnes ZIL-e) koha peal ümber lahinguüksusteks – masinad relvastati „harkjalgadega“ (kaheraudsete seniitkahuritega ZU-23-2 (vaata lehekülg GAZ-66)). Aja möödudes initsiatiiv seadustati ning näiteks ZIL-131 ümberehitust teostati ühes sõjaväe autotehases. Töö ei võtnud palju aega – tulistamissektori laiendamiseks viidi läbi portede ülemise osa demontaaž, ja kinnitusdetailide valmistamine selleks, et seadeldis ei hüppaks laskmise ajal mööda veokasti ringi. Kuid veider on see, et ühendada nimetatud meetmed kabiini kaitse paigaldamisega millegipärast ei hakatud.

Kogu tootmise aja jooksul ZIL-131 välimus praktiliselt ei muutunud, kuid eraldi tuleb peatuda auto ratastel (on ju see tähtis mudelistidele!) – kuni 1977. aastani ühendati veljed poltidega, aga hiljem paigaldati rattad koos ühest tükist veljega ja lukustatavate stopperrõngastega, mis tunduvalt lihtsustas autojuhtide elu näiteks madalate negatiivsete temperatuuride korral, mil oli tarvis need kinni külmunud poldid lahti keerata.

Fotodel olevad mudelid on valmistatud tootmiskoondises “Elekon” (Kaasan, Venemaa). Väärib märkimist, et tootmise algperioodil toodeti mudeleid vale radiaatorivõrega (parempoolsel fotol) – kaheksa vahega kümne asemel.


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash