199. Karjerist

Ühes kuningriigis seitsme maa ja mere taga, nüüdseks laialisaadetud
õppeasutuse N kateedris kogunesid kord härrased ohvitserid
topsikest teed jooma ning elust rääkima. Käesolevate ridade autor
nende hulgas.
Istume, suhtleme, hulgim igasuguseid juhtumeid igaühel meeles ja
jutustada – kui need kõik kirja panna, läheks Darja Dontsova kadedusest
rohelise-lilla vöödiliseks. Ja võttis see siis nüüd vähem või
kauem aega, aga nagu sellisel puhul ikka juhtuma kipub, saabus
meie õuele toitlustuskriis. „Teed” oli veel külluses, aga sakuskat
„netu”. Et polegi teist. Varustatigi mind siis retkeks. Õnneks
polnud einelauani pikk maa, aga et ennetada küsimusi tsivilisti
väljanägemise kohta, heideti mulle õlgadele nagist esimene kättejuhtunud
bušlatt.
Võidukalt naasnud, heitsin bušlati nurgas asuvale lavatsile ning
seltskond suhtles rõõmsalt edasi. Poole tunni pärast, kui olime
just-just kanistri avanud, tekkis taas leiva ja selle kõrvase varustushäire.
Haarasin jälle nagist bušlati ning siirdusin taas einelauda,
kus mind millegipärast kuidagi imelikult vaadati, kuigi püüdsin
mitte kellelegi otse näkku hingata…
Noh, üldiselt tuli õhtu jooksul veel kaks korda einelaua vahet
silgata ning iga kord vaadati mind järjest veidrama pilguga. Kusjuures
neljandal korral õnnitleti mind mingisuguse kiire karjääri
puhul. Ning alles laua äärde tagasi pöördudes jõudis mulle kohale,
millise karjääri puhul mind õnnitleti – lavatsil lebasid vastavalt
eine laua külastamise järjekorrale neli bušlatti, alates vanemleitnandi
pagunitest tõusvas järjekorras kapteni, majori ja polkovniku
oma…


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash