Lugu nr 92

Kalinin, 1975. aasta suvi. Meie Tu-16 polk baseerub ümber Kasahstani.
Kujutage ette isikkoosseisu „rõõmu” – siin on kindla,
väljakujunenud infrastruktuuriga garnison, pea kõik ohvitserid
elavad korterites, ööbikud laulavad, seal on stepp, ühiselamu, tolm
ja kargavad hüpikhiired. Sestap tajusid kõik, kellel teenistusstaaž
vähegi võimaldas, et kohus Isamaa ees on täielikult täidetud ning
eelistasid üksmeelselt demblisse siirduda. Üks tehnilise teenistuse
praporitest, kelle teenistus oli juba kes teab kui kaua kestnud
ning kes oli ilmselt oma silmaga ka Šipka kangelasi näinud, andis
samuti raporti. Ja teda haaras tusk – niipalju aastaid lennuväes,
aga lahingulennukil pole kordagi lennanud. Kaevas siis Buratino
kombel salajasest peidupaigast välja ränga enesesalgamise hinnaga
kogutud piirituse tagavarad ja läks kummardama oma lihast
ekipaaži, kelle lennukit oli aastaid hooldanud. Kandis ette oma
palve – nii ja naa, sooviks lõppeks Issandale ligemale, tahaks jätta
varju Nesterovi ning tema järglased, iseäranis Messerschmiti. Sosinal
paljastas saladuse, et isa poolt suguvõsast on tema näol tegu
Tškalovi väljaspool abielu sündinud pojapojaga. Lendajad vastu –
kui asi avalikuks tuleb, siis sina lähed ju demblisse, meil tuleb aga
edasi teenida? Prapor võttis edasi võluda, kinnitas, et juba emaihus
unistas taevast ja et ainult kuri saatus ajas ta tehnilisse teenistusse,
vandus, et tunneb juba pöördumatuid muutusi organismis, mis
tingitud eelseisvast lahkumisest armastatud tehnikast, ning tõi
lõpuks välja viimase ja otsustava argumendi, loksutades kutsuvalt
liitrise mahutiga ja kirjeldades veenvalt, kuidas ta endale kõrile
astudes säästis vedelikku kallile ekipaažile. See viimane argument
murdiski lendurite üldiselt raudse tahte.
„Kuhu me su seal paneme?” puikles veel inertsist tüürimees.
„Pommisektsiooni!! Näha pole küll midagi, aga see-eest lülitate
mind kõnevõrku, kuulen vähemalt teie jutte pealt,” keerutas prapor
end välja.
Saabuski lendude päev. Liiter oli koos ära lahendatud ning pugeda
polnud enam kuhugi. Prapori külge kinnitati šlemmofon, ta pandi
maapinnast poolteise meetri kõrgusele pommisektsiooni istuma
ning lülitati siseside võrku. Sektsiooni luugid sulgusid, mootorid
käivitati ning komandöri näkku ilmus kahjurõõmus naeratus. Ekipaaži
poole pöördudes nägi ta seal vastu vaatamas samasuguseid
jesuiitlikke naeratusi.
„Noh, jumal appi!” mõtles komandör. Edasi läksid lennuki stardi
puhul tavalised väljendid:
„PUI kuuldele!”
„Kuuldel.”
„Lubage startida!”
„Luban!”
Starditi, mootorid möirgavad, kõlavad ettekanded kõrguse, tangaaži
ja muu kohta. Korraga teatab parempoolne lendur ärevalt:
„Komandör, parem mootor põleb!”
Komandör käsutab enesekindlalt:
„Lülitada sisse kustutussüsteem!”
Reipalt, nagu pioneer koondusel, kannab parempoolne lendur ette:
„Tulekahju on kustutamata!”
Järgneb tüürimehe etteaste. Traagikat tema hääles võiksid kadestada
ka riigi juhtivad näitlejad:
„Komandör, vasak mootor põleb!”
Komandöri hääl kõlab juba ebakindlamalt:
„Lülitada sisse kustutussüsteem!”
Tüürimees langeva hääletooniga:
„Tuli ei kustu…”
Komandör hüsteerianoodiga hääles:
„Tüürimees, kõrgus?”
Tüürimees pingelise häälega:
„Kõrgus langeb, katapulteeruda on vaja!”
Ja siis korraga … kostab pasunahääl Jeerikust… Seal röökis prapor,
kes oli pommisektsiooni lukustatud:
„Mehed, aga MINAAA…!!??”
Sellist silmakirjalikkust polnud maailm veel näinud – ekipaaž
hakkas arusaamatuses arutama, et kes see seal selline on?
„Mina olen, mina – praporštšik, noh!! Mäletate?” veenis vaeseke.
„Aga kas me võtsimegi su kaasa?”
„No siin olen, siin – pommisektsioonis!” viskles vaene vang kinnises
ruumis, kolinaga metallkonstruktsioonide otsa põrkudes.
„Aga langevari sul vähemalt on?”
„Ei ole!!! Mida teha, mehed??”
Sellist kurbust inimese hääles polnud Kristuse ristilöömise aegadest
saati kuuldud.
„Kurat sind siia tõi! Rääkisime ju sulle, et pole tarvis lennata, näed
nüüd ise, kuidas välja tuli. Mis me su naisele ütleme? Noh, jumalaga,
vennas, lennuk põleb, me peame katapulteeruma!”
„A-a-a… mehed, avage sektsiooni luugid, ma hüppan alla!” Valgus
tema silmades kustus.
„Sa oled lolliks läinud, või mis? Kõrgust on viis kilomeetrit!”
„Tee lahti, äkki, kuidagi, järsku metsa või ehk heinakuhja – järsku
jään terveks!!!” ulus kolmanda põlve Tškalov.
„Noh, vaata ette, omal vastutusel. Aga järsku ikka jääd – äkki
lennuk planeerib maha?”
Jesuiitide ordu asutaja magister Ignatius Loyola oleks rahule jäänud
– Venemaa avarustes oli sirgunud vääriline vahetus.
„Tehke lahti, lennukis saan kindlasti otsa!!” ulus prapor ja hakkas
kuskilt rebitud rauatükiga pommiluuke taguma. No mitte ei tahtnud
ta jagada Gastello või Talalihhini saatust.
„Et ta kurat tehnikat ära ei lõhuks, kuulake, kuidas püüab!”
palvetas vaikselt komandör ja vajutas samas „pommiluukide avariiavamise”
nuppu. Luuk avanes ja prapor kukkus lennukist välja…
betoonrajale.
Kogu selle aja seisis lennuk piduritel oma seisupaigas ning ekipaaž
loksutas masinat mootorite ja pidurite abil. Aga meie kangelane?
Teinud õhus pöörde nagu Bruce Lee, kukkus ta kassi kombel
neljale jäsemele ja juurdus lennuvälja betoonraja pinda. Välimus
oli muljetavaldav – talgina valgel näol eristus terava kontrastina
punane nina, mille aastatega omandatud värvi ei suutnud muuta
isegi selline katsumus! Silmad olid veidi suuremad kui lennuki
fotoaparaadi objektiiv ning püstiseisvad juuksed hoidsid lendurimütsi
peast eemal. Eelnevalt hoiatatud publikum seisis lennuki
ümber ja uuris uudishimulikult, kas prapori organism ei teostanud
maaga kohtudes enesetühjendamist. Nõukogude sõjaväeteenistuja
auks tuleb tunnistada, et ei, ei teostanud. Aga see, et ta maas kedagi
kätte ei suutnud saada, tuli nähtavasti kõikumisest tingitud
koordinatsioonihäiretest.
Kellele see nali tundub julmana, siis – tegu on ikkagi armeega,
mitte lasteaiaga. Ja liiter pole ka mingi asi täisväärtusliku lennu
eest…
Moraal: Kes on sündinud roomama, lennata ei suuda!