Lugu nr 40

Lugu juhtus ühes Venemaa õhukaitsepolgus, mille relvastuseks
olid MiG-25 tüüpi masinad. Head ja võimsad lennukid, ühtviisi
armastatud nii lendurite kui tehnikute poolt. Kui lendurite
armastust võib seletada lennuki taktikalis-tehniliste andmetega,
siis tehnilise koosseisu armastus oli mõnevõrra teistsugune… ma
ütleks, et värisev. Asi oli nimelt selles, et üheainsa väljalennuga
tarbis see nõukogude inseserimõtte ime ei vähem ega rohkem kui
100 liitrit puhast lennukipiiritust, mis kulus sihiku ja muu tehnilise
jura jahutamiseks. Kusjuures tegu oli kõrgeima puhtusastmega
nestega. Pärast igat järjekordset väljalendu kanti piiritus maha,
mis muidugi üldsegi ei tähenda, et piiritus aurustus neil hetkedel,
kui vaprad nõukogude ässad sihtisid üksteist ja arvatavat vaenlast.
See tähendab, et piiritus muidugi aurustus, aga mitte kõik. Pole
vist vaja märkidagi, et mingi veidra seaduspärasuse tõttu langesid
polgus lennupäevad kokku tehnilise koosseisu grandioossete
joomingupäevadega. Selline omapärane sügavalt juurdunud traditsioon…
Paraku on igasugusel õnnel halb komme otsa lõppeda.
Selle õnne lõpp langes kokku Varssavi lepingu maade suurte õppuste
alguse ning polgu uue inseneri Merkulovi saabumisega.
Nagu kõiki uustulnukaid iseloomustas ka teda kolossaalne innukus
ja seetõttu ärritasid teda hirmsasti tehnikute punased näod
ning lõbus olek. Sõdur peab olema kasin ja karm, oli selle pehmelt
öeldes lollaka ohvitseri põhipostulaat. Polgu juhtkond suhtus
temasse kui uustulnukasse mõistmisega. Esiteks on ju teadmata,
kellega tegu, teiseks on nina ees suured õppused. Samuti oli polgukomandör
otsustanud ka ise hakata korraloomisega tegelema.
Juhtkonna õnnistusel algas siis korraloomise protsess kui selline.
Ja nagu oligi oodata, algas kõik piiritusest. Et kohe põrkuda maapealse
tehnilise teenistuse karastatusega, mis teadagi on piiritu.
Tehnikute näod olid erinevalt insener Merkulovi omast endiselt
rõõmsad. Kõik tema pingutused, takistamaks protsessi, lõppesid
tulemusteta. Piinles, mis ta piinles, lõpuks otsustas koos polgu72
komandöriga läbi viia inspektsiooni moraalseks hirmutamiseks.
Saabusidki kogu õukonnaga teenindusplatsile, nägid seal seisvat
piiritusenõud ja rahvast askeldamas selle ümber. Pikemalt mõtlemata
röögatas polgukomandör tehnikutele ja esines samas lühikese
kõnega, milles tsensuurseid väljendeid oli üpris vähe. Seejärel lasi
ta püksid maha ning sõnade saatel, te, suukad, täna mul kainelt
särate nagu klaasikillud, kusi piiritusenõusse. Piiritust oli seal
palju – väga palju… Tehnikute näod vahetasid värvi ning venisid
pikaks. Oma kohustused täitnud komandör ja võiduka naeratusega
insener Merkulov suundusid komandopunkti, oma seaduslikust
peost ilmajäänud sõdalased jäid masinaid järgmisteks lendudeks
ette valmistama. Kuidas nad ka ei püüdnud vabaneda masendavatest
mõtetest, ei lahkunud kurbus südamest. Kurbuse põhjus seisis
keset platsi ning nägi välja 200-liitrise võluvedeliku ja komandöri
kuse lahuse vaadina. Pole vaja öeldagi, et varsti muutus masinate
ettevalmistamise kiirus nulliks ning kogu tehnikute koosseis kogunes
vaadi ümber arutamaks esmajärgulise tähtsusega ülesannet
– kuidas sellest kokteilist kiiresti eraldada vajalik koostisosa. Kuna
see osutus võimatuks, oli vaadi ümber lõbusate nägude protsent
nullilähedane.
Lõpuks libistas vana tehnik Petrovitš pilgu üle koosviibijate ning
kostis:
„Noh, poisid, komandör pole meile, noh, seesamune… no pole
meile võõras… võiks lausa öelda… ta on meile nagu isa… lühidalt…”
Ning ammutas esimesena vaadist. Pettumust polgu
inseneri näos sel õhtul pole võimalik kirjeldada…