Lugu nr 1

Loo pealtnägijaks või osaliseks ma ise polnud, küll aga kuulsin
seda mitmelt inimeselt, seega loo tõepärasuse jätan lugejate
otsustada…
Lugu juhtus veel nõukogude ajal, Ukrainas paiknevas pommitajate
polgus. Polgu relvastuses olid lennukid, mis eristusid ühe
huvitava asjaolu poolest. Kui maandumisel oli kütusejääk väiksem
kui üks tonn, siis vajus lennuk tsentreeringu omapära tõttu peale
maandumisjooksu sabale. Seepärast kontrolliti kütusejääki lennu
kestel vägagi hoolikalt. Ja niisiis – toimuvad lennud. Lendude juht
(LJ) jälgib maandumisjärjekorda – kellel jääk väiksem, maandub
esimesena, suurema jäägiga lennuk aetakse ootetsooni. Iga piloot
teatab oma lennuki numbri ja kütusejäägi. Äkki kõlab eetris võõras
number…
LJ (automaatselt): „Kandke ette kütusejääk!”
VÕÕRAS (imestusega hääles): „Pool tonni…”
Komandopunkti sigineb ebameeldiv vaikus. Kõik mõistavad, mida
tähendab pommitajale, mille turbiinid õgivad petrooli nagu jõehobu
söödavihtu, pool tonni – seda jagub vaid üheks hingetõmbeks…
LJ: „Kandke ette šassii asend!”
VÕÕRAS (lõbusalt): „Šassiid ei saa sisse tõmmata ega välja lasta!”
Häireolukord. Kiiresti puhastatakse lennukoridor, meedikud ja
tuletõrjujad hüppavad oma kaarikutesse ning kihutavad tuhatnelja
oodatavasse katastroofi paika. Algab pingeline ootus.
Äkki ilmub maandumisraja kohale „metsavaht” An-2, mille haralist
telikut saab ära koristada vaid seda maha saagides ja mille
paakide maht pole kunagi olnud suurem kui 700 liitrit. See värd
ajas lennuväljad segi ning otsustas lisaks kõigele pisut naljatada…
Räägitakse, et peale maandumist püüti metsavahi meeskonda lennuväljal
kogu lennujuhtimise seltskonnaga…