Lugu nr 318

90ndate algus. Paljud piloodid õpivad Leningradi akadeemias,
saamaks kõrgemat haridust. Kaugõppes. Sessi ajal lendavad
massiliselt siia-sinna, ikka jänestena. Lennukid on niigi täis,
lennata tuleb näiteks Tu-154 esimeses köögis. Aga seal töötavad
stjuardessid, jänesed jäävad ette ja segavad, nad surutakse sealt
veel ettepoole. Aega on, vabad inimesed, tegevuse puudust pole,
eriti kui sess sai edukalt ühele poole.
Meie stjuardess jutustas:
„Tulevad Piiteris kaks tükki lennukisse, lendavad koju. Seavad
end esimeses köögis sisse, vormimütsid aga viskavad harjumusest
esimeses salongis pagasiriiulisse. Kogu tee (kaks tundi
lendu) tähistavad… Ilm oli kodus nigel, tiirutasime ootetsoonis,
lõpuks maandusime baasis. Kuulutan reisijatele: „Palun esimese
salongi reisijatel jääda oma kohtadele meeskonna väljumiseni!” Ja
siis ilmuvad need kaks. Maani täis. Üks rohkem, teine, kes veidi
sirgem, talutab esimest käe alt hoides. Salongis oli alguses tavapärane
sagimine, reisijad sättisid end väljumiseks. Aga siis jäid
kõik vait… Meie lendurid peatusid oma vormimütside juures.
Kainem torkas esmalt endale mütsi pähe ja ränga vaevaga vertikaalset
asendit säilitades ka sõbrale ning sõnade „Ma ju rääkisin,
et maandume kodus, aga sina seletad – varulennuväljale, varulennuväljale!!”
saatel kohendas furažka sõbra tahtetult kõlkuvas peas
otseks.
Reisijate näod olid kirjeldamatud… Milliste silmadega nad lendureid
saatsid…”


Märkasid viga? Anna sellest meile teada

Puudub flash