Lugu nr 145

„Sa vana, vana, vana lits küll, ikkagi tõmmati lohku…!”
Dimka seisis lotendavates trussikutes ja vanades räbaldunud tossudes
Hmelnitski oblasti sõjakomissariaadi koridoris ning uuris oma
isikliku toimiku kartongist kaasi. Parempoolses ülemises nurgas
sirasid selgelt eristatavad sakraalsed tähed:
„Komando nr 50. VMF” Parempoolses alumises nurgas pesitses
aga kõver violetne pitsatijäljend „Riviteenistuseks kõlblik…”
„Kutseaaluuuseeed!!! Kähku kõik riidesse ja jooksuga kahekümne
kolmandasse kabinetti! Kes viimaseks jääb, läheb Põhjalaevastikku
aega teenima!”
Kuulduste kohaselt otsustati kahekümne kolmandas kabinetis
lõplikult tulevaste isamaakaitsjate saatus lähimaks kaheks-kolmeks
aastaks. Seitsekümmend eriilmelist noort tegelast huilgas
ennastunustavalt ning asus kiiresti pükse jalga vedama. Särgid
tõmmati enamuses selga juba käigu pealt. Dimka ei kiirustanud
enam kuhugi. Näis, et kuri saatus major Utotškini isikus oli juba
tema edasise teenistuspaiga kindlaks määranud.
Punatähe ordeni kavaler major Utotškin iseloomustas end kutsealuste
ees järgmiselt:
„Ja ei vaidle minuga, jõmpsikas. Ma olen Afganistanis põrutada
saanud. Äsan sulle haamriga piki pead – ja ei tehta mulle selle eest
mitte midagi!”
Tegelikult oligi ta Afganistanis teeninud, seal põrutada saanud
ning saadetud soojale kohakesele kaugel-kaugel terendavat pensioni
ootama. N rajooni sõjakomissariaati. Komissariks. Aga
sinise isoleerpaelaga kinnimähitud pragunenud käepidemega
haamer lebas tema kirjutuslaual silmapaistval kohal. Kasvatuslikel
eesmärkidel.
Dimka omakorda oli raske isiksus. Teist korda instituudist
idiosünkraasia tõttu insenerigraafi kas (ja-jah, tavalise ja lihtlabase
joonestamise pärast) välja heidetud Dimka ilmus sõjakomissariaati
juba nädal pärast kodukanti jõudmist, aprilli lõpus.
„Mida sa siit tahad?” küsis temalt igavlev korrapidaja, kallutades
professionaalselt pead. Ühe silmaga uuris ta ajalehte „Nõukogude
Sport”, teisega Dimkat. Klaasi teega ta sealjuures käest ära ei
pannud.
„Sõjaväkke tahan!” lausus Dimka kurblikult, „kunas asjadega
tulla?”
Korrapidaja oleks äärepealt tee kätte lämbunud.
„Normaalne,” lausus ta lõbusalt, kui oli hingamise taastanud, „et
siis nagu Makarevitši laulus „Mul selga antakse uus vorm, ja õpetatakse
automaadist laskma…”?”
Dima vaikis süngelt. Nendest kahest nädalast, mil ta taas kodusesse
pesakesse oli maandunud, oli piisanud, jõudmaks sügava
meeleheite servale. Sõjaväkke minek tundus ainuvõimaliku väljapääsuna.
Ema saagis päevast päeva pojakese eksmati pärast juba
peale esimest sessi. Isa ei rääkinud suurt midagi, aga tema pilk
oli väljendusrikkam mis tahes sõnadest. Mehed kommunaalmajanduse
kombinaadist, kuhu Dimka juba kojujõudmise kolmandal
päeval end teetöölisena tööle vormistas, hirnusid avalikult:
„Noh, tudeng, mine aga ja teeni, seal on ennegi sinusugustel lollus
peast välja pekstud…”
Nende õpetustest ja omaenese lollusest tulenevat masendust
maan das Dimka hoogsate vasaralöökidega, tagudes maasse piirdeaia
raudseid poste. Õhulised teeäärsed konstruktsioonid helisesid
kaeblikult ning paindusid nagu Laokooni maod. Aknast jälgisid
seda kõike ema ja vanaema – esimene piirderida püstitati just kodumaja
ette linna keskusesse. Elanikke oli linnas ligi nelikümmend
tuhat, pea kõik teadsid üksteist nägupidi ning uue spetsriietuse
silt „Hmelnitski omavalitsuse kommunaaldirektsioon” polnud veel
laialt levinud.
„Kebi teise kabinetti,” lausus korrapidaja läbikäidava ooteruumi ust
avades, „seal öeldakse, millal ja kuhu!”
Dimka kebis teise kabinetti. Tädikesed sealsest kabinetist kuulasid
ta ära, üks neist sukeldus kartoteeki ja tuli taas pinnale pappkaantega.
Tegu oli kõigi tunnuste kohaselt Dima isikliku toimikuga.
„Noh, poiss… Utotškiniga oled rääkinud?”
„Olen.”
„Ja mis ta sulle ütles?”
„Ei midagi erilist…”
Siinkohal Dimka luiskas. Aasta tagasi, kui teda esmakordselt ülikoolist
minema löödi, pidas komissar põlglikult Dimka (kes end
arvele võttis) toimikut lehitsedes ja hellitavalt haamri vart silitades
kõne sellest, et aitab juba viilimisest, riik vajab sõdureid, aga mitte
lõpuni valmis tehtud tudengeid.
Kui Dima teist korda samasse ülikooli astus ning tuli end taas
arvelt maha võtma, karjus Utotškin närviliselt haamri järele haarates,
et igasugu viilijad on teda surmani ära tüüdanud ja et on juba
ammu aeg täita oma kohust kodumaa ees. Vasar joonistas majori
käes kujuteldamatuid trajektoore ning Dimka hakkas mõistma,
kui raske on Shaolini templi munkadel põigelda nuntšakude ja
muude taoliste relvade eest. Eriti veel juhul, kui nende omanik
kuulub „purjus rusika” koolkonna kasvandike hulka.
„Kutse, pojuke, saadetakse sulle koju,” ütles sõjakomissariaadi tädike.
„Sa kannata veidike, üheksateistkümnendal juunil võetakse
sind ära.”
„Aga kuhu?” uuris Dimka, „kas see on juba teada?”
„Kuhu kodumaa käsib,” muheles tädike. „Pole hullu, kõik normaalsed
meesterahvad on sõjaväes käinud.”
Kahe nädala eest, kui Dimka end taas koduses sõjakomissariaadis
arvele võttis, põrkas ta koridoris komissariga kokku. Utotškin
kääksatas rahulolevalt. Dialoog kujunes välja kiire ja masendav
nagu kohtumislahing.
„Keda ma näen!!! Kas jälle visati sind juhmakat välja?!”
„Just nii, seltsimees major…”
„Ja õigesti tehti! Kus sa meil õppisidki?”
„Obninski aatomienergeetika instituudis.”
„A sellega oled kursis, et aatomiallveelaevadel on kah reaktorid?”
Öelda, et Dimka muutus soolasambaks, tähendab mitte midagi
öelda.
„Seltsimees major, ma õppisin ju küberneetika teaduskonnas!
Programmeerijaks! Mis reaktorid?!”
„Raiu endale pealuu sisse, et lähimaks kolmeks aastaks saab sinu
põhiprogrammiks olema mure, kuidas Põhja-Jäämere jää all mitte
ära kaotada oma seatinast trussikuid,” hirnus Utotškin.
„Soovitan kodust tagavarakomplekti kaasa vedada! Ja veel – ära
tüdrukutest mööda jaluta, pärast allveelaeva pole sul nendega
enam asja. Aga praegu,” alandas major häält, „annan sulle veidi
head nõu. Pea hästi meeles, pojuke! Armees on peamine mitte
otsida enda tagumikule liigseid seiklusi. Siis läheb sul kõik hästi!”
Ja niisiis, üheksateistkümnendal juunil ühe tuhande üheksasaja
kaheksakümne üheksandal aastal veab nulliga pöetud Dimka
Ukraina NSV Hmelnitski oblasti sõjakomissariaadi koridoris selga
väljaveninud jalgpallisärki…
Mõtted… mõtted, mõtted, mõtted… kargavad lombakate hobustena
ega anna end kinni püüda. Ikkagi – kas tuleb teenida kaks
või kolm aastat? Seatinast aluspükstes või kiivriga? Arktikas või
mõnes mugavamas paigas…??
Ämbri ja harjaga toimetab komissariaadi koridoris koristajamutike.
Koridoris pole enam kedagi – rahvas tormas kahekümne
kolmandasse kabinetti. Põhjalaevastikku soovijaid ei leidunud.
Mutike pühkis märja lapiga aknalauda. Dimkas küpses otsus
kasutada viimast võimalust. Libistanud pilgu üle kõrval riietuva
poisi, jäi Dimka mõneks sekundiks mõttesse. Vedas seejärel keelega
üle huulte ja lausus:
„Tere hommikust, vanaema! Mul oleks üks küsimus…”
…
Ühe tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta neljandal
märtsil sisenes Dimka taas N rajooni sõjakomissariaadi ooteruumi
ning jäi korrapidaja aknakese juurde seisma.
„Seltsimees praporštšik, mul oleks vaja end puhkuse ajaks ajutiselt
arvele võtta.”
„Neljandasse kabinetti,” avas korrapidaja ukse, „puhkusel olijatega
tegeleb komissar isiklikult. Kasvatab, et puhkuse ajal sigadusi ei
tehtaks ja et väeosasse õigeaegselt tagasi tuldaks.”
Vasak, vasak, üks-kaks-kolm.
Parem pool!
Neljas kabinet.
Sõjakomissar.
Kop-kop.
„Lubage siseneda, seltsimees alampolkovnik? Nooremseersant K
saabus lühiajalise puhkuse ajal arvelevõtuks.”
Alampolkovnik Utotškin tõstis silmad sisenejale.
„Aaa, harimatu tudeng on välja ilmuda suvatsenud… Oota!! Mis
värk see nüüd on? Miks sa lennuväes teenid??? Sind määrati ju
Põhjalaevastikku… allveelaevadele… Ei arvanud sind nii kiiresti
taas näha!”
„Ei, seltsimees alampolkovnik! Õhujõud!! Eritähtsusega tsoon…”
…
„Ole nüüd, ema, nii just kirjutatigi – „Komando nr 50, merevägi”.
Oma lolluse eest isegi kahe aastaga maksta ei kõlba kuhugi,
aga kolm aastat ja veel allveelaeval ning Põhjalaevastikus… Nojah,
palusin siis koristajamutilt sõjakomissariaadis kustukummi ja
harilikku pliiatsit. Vaata, seal minu kõrval riietus poiss ja talle oli
samuti hariliku pliiatsiga toimiku kaanele kirjutatud „Komando nr
30, õhujõud”. Peaaegu midagi polnud parandada…”