Lugu nr 23

23. Achtung, Partisanen!
„Aga miks just mina, seltsimees polkovnik?!”
„Aga kes siis?” imestas ülem siiralt, „keemiateenistuse ülem oli
eelmisel aastal.”
Jah, tõepoolest – kõik teavad, et lennuväepolgus on rahuajal kaks
töötut: keemik ja raadioelektroonilise võitluse insener. Keemik oli
olnud eelmisel aastal.
„Davai, kebi mobilisti juurde, isiklikud toimikud on juba seal. Ja
pealegi, mida sa kurvastad, kaks nädalat ju ainult!”
Mobilist istus laua taga, hoides pead käte vahel. Tema ees kuhjusid
mäena reservohvitseride toimikud.
„Näe!” lausus ta kibedalt ning avas suvalised pappkaaned. „Muusikakriitik.”
Papka lendas laia kaarega lauale. „Tsirkuseartist. Nagu
meil oma kloune vähe oleks. Arst-veterinaar! Traider! Kes kurat
see traider üldse selline on, ütle mulle!” Ka mina ei teadnud. Igal
aastal kordus üks ja sama lugu. Mobilisatsioonitööde plaani kohaselt
pidime läbi viima väeosa juurde kinnitatud reservohvitseride
kogunemise. Visadusega, mida kadestaks isegi emaeeslite kari,
kergendas sõjakomissariaat igal aastal oma tööd, kutsudes kogunemistele
mitte neid, keda oleks vaja, vaid neid, keda õnnestus kätte
saada, kes ei viitsinud hankida meedikutelt tõendit, ning „Põuavälgu”
paadunud fanaatikuid. Kaks päeva kulus õppekogunemiste
programmi koostamiseks, seljakottide komplekteerimiseks ning
muudeks haaravateks üritusteks, aga esmaspäeval kohtasime mobilistiga
KPP-s bussitäit partisane. Juhtkonna plaanide kohaselt
pidid tagalateenistused tekitama IKVP – Isikkoosseisu Vastuvõtu
Punkti. Kujutas see endast telkide rodu, mille ühest otsast pidanuks
sisse minema metsik ja taltsutamata eraisik ning teisest otsast
väljuma täisväärtuslik ümberriietatud ja pöetud, kõikide haiguste
vastu torgitud sõjaväelane Leniniga peas ja nagaaniga peos, rõõmustamaks
oma väljanägemise ja sisuga iga astme komandöre ning
ülemaid. Tagalamehed aga otsustasid teha asja omamoodi. Kaitsesüstimisi
otsustati kaheks nädalaks mitte teha, ettenähtud relvi,
isegi ilma padruniteta, välja anda kardeti ning teeninduskombinaadi
juuksur ei suutnud esmaspäeviti puhttehnilistel põhjustel
tööd teha.
Seetõttu piirdus IKVP töö partisanide riietamisega 1943. aasta
habeedesse. Nagu laialdaselt teada, eksisteerib armees vaid kaks
riidenumbrit – väga suur ja väga väike, igasugu XL ja muu vahepealne
jura ei tule kõne allagi, mistõttu kõik meie sõdalased
muutusid peale pilotkade kõrvuni pähe tõmbamist, kõverate pükste
jalga- ja sõlmes kraede selgaajamist automaatselt Ivan Tšokini
kloonideks.
Kiilaspäised, vuntside ja habemetega partisanid roomasid mööda
garnisoni laiali, hirmutades oma väljanägemisega rahulikku elanikkonda.
Viina müük oli noil aastatel sõjaväelinnakutes keelatud,
kuid karme karastusjooke, nagu „Valge kange” või „Kuldne sügis”,
mida rahva seas kutsuti ka „Mitšurini pisarateks”, leidus kaupluselettidel
külluses.
Mäletan, et üks minu sõber pahandas alati:
„D´Artagnan tellis alati tosina šampust. Ena mul imet. Oleks ta
tosina portveine tellinud, oleks kogu Pariisi täis oksendanud.”
Kolme päeva pärast kutsus mind välja staabiülem.
„Lähen päeval mööda garnisoni, vastu tuleb üks sinu partisan:
habe nagu viht ees, magu rihma peal ripakil ja käes võrk „parteilist”.
Au kah ei andnud!!!”
„Aga ärge nendega parem jamage, seltsimees polkovnik, oleksite
te nende käest püüdnud pudeleid ära võtta, oleksite võib-olla peksagi
saanud.”
Staabiülem jäi mõttesse.
„Nii. Noh, major, millist sõdurit võib nimetada heaks?”
„Läbinussitud, seltsimees polkovnik,” – vastasin rõõmsalt, tuletades
meelde sõjaväepedagoogika kursust.
„Õige! Seepärast viid nendega läbi taktikalised õppused maastikul
individuaalse kaitse vahenditega. Et neil õhtul ainult üks mõte
peas oleks – magada.”
Järgmisel hommikul suundus poolunine ja haigutav vägi maastikule.
Jagati automaate, kõige rumalamad rabasid käsikuulipildujaid,
mõistmata, et nendega tuleb ka joosta. Selga tõmmati OZK1.
Rood muutus kiiresti süngete monstrumite kogumiks. Andnud
neile ülesande, näitasin kätte orientiirid, mida küll paksu udu tõttu
polnud absoluutselt näha, ja käsutasin:
„Edasi!”
„Uraaa!” ruigas üksmeelselt gaasimaskides bande ning murdis raskepärase
kapakuga uttu. Partisanid otsustasin kokku korjata teises
välja servas, mille läheduses üks vend sügavas rahus ekskavaatoriga
kraavi kaevas. Ootamatult sukeldusid udust tema kõrvale kolm käsikuulipildujatega
relvastatud määrdunudrohelises kombinesoonis
kuju. Üks neist koputas kuulipilduja päraga nõudlikult ekskavaatori
uksele. Ekskavaatorijuht pöördus ümber ja tardus. Koputaja
tiris näolt gaasimaski maha ja küsis vastiku välismaise aktsendiga:
„Kuule, külamees! Do You speak English? Kas Moskvani on veel
pikk maa?”