Lugu nr 20

20. Piuh-pauh
Vanemleitnant Antoštšenko tegi rumaluse. Rumalus oli suur ja
parandamatu. Lõpetanud tsiviillennunduse inseneride instituudi,
sattus tookord veel lihtsalt Antoštšenko kaheks aastaks sõjaväkke.
Üleüldiseks imestuseks hakkas pintsakukandja Antoštšenkole
sõjaväes meeldima ning ta kirjutas raporti palvega võimaldada
tal jätkata teenistust kaadrisõjaväelasena. Kaadriosakond imestas
muidugi hirmsasti, aga ei näidanud seda suurt välja ja raport rahuldati.
Oli aasta 1982 ning nüüd juba leitnant Antoštšenkol seisis
ees veel 23 aastat teenistust…
Umbes poole aasta pärast kuivasid roosid noore vanemleitnandi
põskedel ning muutusid liiliateks, nagu ütles klassik. Teda hakkas
piinama igatsus tsiviilelu järele, aga hilja juba… Raportid palvega
teda erru lasta tulid tagasi erinevate põhjendustega, mille üldine
mõte oli lühidalt edasi antav fraasiga: „Näri muru.“ Tuima järjekindlusega
tassiti Antoštšenkot erinevate parteikomisjonide ette,
kus täissöönud lõustadega poliittöötajad hõõrusid talle hingestatult
nina alla „aukohust”.
Siis hakkas Antoštšenko jooma. Väeosa komandör sooritas
vastu käigu, saates algaja alkohooliku sõjaväehospidali narkoloogiaosakonda.
Sealt pöördus ta tagasi juba täieliku värdjana, kuna oli
kaotanud võime tarvitada ükskõik millises kangusastmes joovastavaid
jooke. Samuti ei krooninud edu katse minna erru tervislikel
põhjustel, astuda mungaseisusesse ning vabaneda sõjaväest sihilikult
ja korduvalt raske sõjaväedistsipliini rikkumise pärast.
Ja siis välgatas Antoštšenko vormimütsi all tõeliselt helge mõte.
Kohtudes kaasteenistujatega hakkas ta vastutulijaid tervitamata
kujuteldavast kabuurist püstolit välja kiskuma, vabastas selle kaitseriivist
ning suunas toru kangestunud kolleegile, lausudes sügava
rahuga: „Piuh-pauh.” Peale seda toppis püstoli kabuuri tagasi ja
lahkus hüvasti jätmata. Tema näol säras vaikne naeratus ning silmad
vaatasid tema enda „mina” sügavustesse.
Pärast suurema osa väeosa ohvitseride, kaasa arvatud väeosa komandöri
virtuaalset mahalaskmist hakkas rahvas mõistma – aga
kui lollakale sattub pihku midagi konkreetsemat…? Lõppude
lõpuks kutsus komandör enda juurde staabiülema ning ütles silmi
peites:
„Sa ära seda lollpead, seda Antoštšenkot, toimkondadesse planeeri…
ja vahtkonda samuti mitte. Laseb seal veel pool staapi maha
ning ei tehta talle selle eest midagi, kaugele näha ju et psihh…”
Ja lisas ukse juures:
„Ja lendudele ära teda ka luba, et tema, kuradi Vorošilovi laskuri
haisugi seal poleks…”
Antoštšenko jaoks algas nüüd fantastiline elu. Teised ohvitserid
tõmblesid mööda lennuvälja, lennukid startisid ja maandusid, välja
anti seinalehte lahinguliste saavutustega, ainult Antoštšenko osutus
olevat ääretu sõjaõhujõudude ookeani kaldale heidetud. Tema
olemasolu meenutas vaid muutumatu „piuh-pauh”, mis kõlas kord
kurilkas, kord sööklas. Palga järele tuli ta, tõsi küll, korrapäraselt,
unustamata sealjuures maha lasta polgu fi nantsteenistuse ülemat.
Kahe kuu pärast kutsus polgukomandör „laskuri” enda juurde
välja.
„T..ra Teiega, seltsimees vanemleitnant,” alustas polkovnik
rahuarmastavalt vestlust, „ülemjuhatus rahuldas teie raporti erruminekuks.”
Antoštšenko silmades läigatas leek. Ootamatult ilmus
tema paremasse kätte kujuteldav püstol. Treenitud liigutusega asetas
nüüd juba taas lihtsalt Antoštšenko püstoli kabuuri ja kandis
ette:
„Seltsimees polkovnik, vanemleitnant Antoštšenko on tulistamise
lõpetanud!”